They really are made of gold!

Ponid on nii toredad ikka. Vahet pole, kuidas meil otseselt läheb või mis me teeme, they really are made of gold!

Spetsiifilisemalt rääkides läheb meil nii ja naa.. Vaigal oli vahepeal täitsa tore juba, aga nüüd jälle juhtus miskit.. Aga ilmselt põhjus teada ja loodetavasti saab korda kärmelt. Olen ka julgustust saanud teda rohkem liigutada ning ooh how much fun she had kui palusin kordel midagi rohkemat peale sammu. Lõpuks pidin ta siiski lahti platsile laskma, sest otherwise ta oleks ümber lõpuks ilmselt kukkunud. Aga nii lahe oli! Täiesti ebareaalne kuidas mitu kuud tööst väljas olev poni (olgem ausad, eelmine talv olid viimati need trennid üldse, kus mitu korda nädalas järjepidevalt midagi tegime) lõdvestab ja painutab vabalt kordel, julgelt võin isegi kasutada sõna koondamist ja enda väga head kandmist galopis. My little miracle! One day panen statiivi ka üles :) 
No ja saime ikka selle küünaldamise triki ka selgeks, mis on kogu asja veelgi lõbusamaks koguaeg teinud. 5min jalutasin korra seljas tal ka, was awesome!

fluffiest thing ever!

Kuigi hetkel tal on jälle nähtavalt halvasti, ta kuidagi väga ootab tegelemist. Ei teagi, kas see sellepärast, et siis saab ka kodunt väljaspool süüa, aga täna näiteks peale puhastamist ja ettevalmistamist meie tallikeses, nöörpäitsete võtmisel, sättimisel ja ta sellist kerget kutsumist, pööras end minu poole ja sättis täpselt nii, et saaksin need talle pähe panna. Siis tahtsid küll pisarad kuskilt välja kippuda, aga suutsin ikka olla kuidagi :D

Aleksil pole siiani käiguvahet esinenud ning ta ka vahel keema läinud kui kordel saanud end sirgemaks lasta. Muidu tore poiss olnud ja tuleb alati vastu koplis. Võtab selle suure vaeva, et söök pooleli jätta ja mäest üles ronida, a rare unicorn! Vahepeal kadus nagu see ühine level temaga. Ta ikka tuli rõõmsalt vastu ja kõike, aga polnud päris see.. Aga hetkel läheb kõik aina paremaks. Olen tal seljas ka käinud, aga kohe alguses panin suurema ratsutamisplaani temaga jaanuarisse. Siis parem plaanipäraselt tegutseda ja tegutseda. Usun, et ponil pole ka selle vastu midagi.

mr Unicorn and mrs Miracle

nostalgitsesin taas ehk 2013 suvi

Igaljuhul endiselt olen ikka tohutult õnnelik, et ponid on päris kodus ja et mul üldse on selline võimalus avanenud. Ükskõik, mis ei toimuks, nad ikka suudavad suunurgad sinna ülespoole tõsta, little magic creatures.

Ainult natuke katkised ponid

Peaaegu kuu aega on ponid kodus olnud ning sama kaua ka blogimisel vahe jäänud. Ponidega läheb noh.. we're alive so I guess we're OK. Aga alustan headest uudistest kõigepealt.

Aleks ei köhi enam. Yay! Nüüdseks üle kahe nädala juba, awesome. Kui Kerstile nädal aega puhtana ütlesin sellest, köhis ta õhtusöögi ajal kaks korda. Like can you not..? Aga ju siis tõmbas midagi korraks kurku vms.. Hopefully..

Umbes kahe nädala eest läksid poisi tagajalad täiesti paiste. Üks õhtu puhastasin teda ja konkreetsed pakud olid all, mis päris kõhedaks võtsid. K'ga konsulteerisin ka ja ajasime sööda vahetuse kaela (kuigi lisasööt polnud vahetunud, siis ikkagi uus hein uues kohas). Määrisin linimenti ka peale ja järgmiseks hommikuks oli poole vähemaks taandunud. Jäi jälgimisele ning iga päevaga läks tunduvalt paremaks. Peale jalutamist võttis koheselt ka tagasi ning seega hoidsin teda liikumises (sammus muidugi) nii palju kui võimalik õhtuti. Umbes nädalaga oli asi korras.  Seega võib põhimõtteliselt heade uudiste alla selle panna.

Samuti ei näe ma Aleksil käiguvahet traavis. Olen proovinud kordel lasta traavi ka joosta ja isegi ebatasasel põllu pinnasel ei märganud minu silm mingit vahet. Kahjuks on need korrad alati nii hämarad õhtud juba olnud, et filmida pole õnnestunud nii, et mingit hobuse moodi asja ka pärast videolt eristuks. Ehk et K'le saata ja ise ka veel vaadata. 

Ontikal

Vaigast nii palju, et hing on tal jälle seest kadunud ja paremaks pole läinud. Pigem just vastupidiselt.. Ma olin valmis selleks, et kolimisega tuleb ilmselt jälle tagasi ta käitumine ja magu hakkab taas tema vastu töötama, aga mitte nii hullu hoo jaoks.

Ehk motivatsioon oli umbes kuu aega täielik 0. Mõlema poniga. Vaigaga käime palju jalutamas ja tahaks nii kaugele lõpuks jõuda, et päevas vähemalt 5km saab tehtud ning nädalavahetusteti poole rohkem. No ja muidugi mingid niisama päevad ka, ohjamine, võimlemine jms. Sest ma ei oska lihtsalt midagi muud hetkel teha, mis talle üleliia igav poleks (kordel sammumine iga päev? no way!) ja samas ma talle karuteenet ei teeks intensiivsemate vms trennidega.
Ehk meil on lihtsalt üks suur surnud ring: 

• Ta peab sööma 24/7
• Saab lisasöötasid mao pärast, kust tuleb veel lisakaloreid
• Kõige rohkem tohib teha sammu käekõrval 

Niiet ta peab koguaeg sööma, otsest trenni ei tohi teha ning me peame palju alla võtma. Sounds easy!

Järgmise rulli saavad ka suure võrgu sisse - vähemalt midagigi kaalukaotuse poole.  Hetkel rulli jäänuseid söövad väikestest võrkudest, mida hommikuti ja õhtuti täidan ning ei jõua ikka ära imestada, kui vähesega tegelikult saavad hakkama terve päeva peale.

kevadel Ontikal

Endiselt istun öösiti üleval ja loen maohaavanditest 24/7, mis ilmselt tekitab omakorda mulle ise juba need. FB's leidsin ka grupi Horses with Ulcers, kus elu käib koguaeg ning olen sealt palju kasulikku infot saanud. Üks kord jagan mingeid huvitavamaid artikleid ka, mille otsa sattunud olen ja proovin midagi kirja saada kokkuvõtlikumalt. Endalgi hea mingitki selgust saada, sest tegelikult on juhtumid ja hobused nii seinast seina, et ei teagi, mida lõpuks sisse sööta.


Tegelikult on mul erinevaid plaane, mida ponidega teha. Just midagi huvitavat ja koos. Aga sellest äkki järgmine kord, kui juba midagi asjalikumat kirjutan peale ühe suure halamise. Kuid vahepeal on siiski seda vaja mu blogis ilmselgelt.

damn, she's so gorgeous!

Kodus!

And we finally did it! We are safely at home!

Oktoobri viimasel päeval kohe peale minu Itaaliast öösel koju jõudmist võtsime suuna ponide poole ja tõime nad koju. (pluss polnud neid ju KAKS nädalat näinud!)
Vaigal läks treileriga vähe aega, kuid ei saaks uhkem nende üle olla! Sõidu ajal nosisid rahulikult heina ja pidasid end superhästi üleval. Kodus oli Aleks natuke rohkem shokis, s.t oli rahulik, kuid ei hakanud kohe sööma ja ei osanud midagi teha. Aga väga lühikest aega.

Ma olen reaalselt niii uhke nende üle, et ei jätku sõnu! Ma ei jõuagi ilmselt mitte kunagi lõpuks ära imestada, mis imeloomad need hobused on. Kuidas on võimalik nii rahulikult võtta kõike, harjuda, istuda teisel pool aeda olevate kanade seltsis, taluda koerte haukumist, võõraste inimeste hääli ning üldiselt täiesti teistsugust ja uut kohta - no words!

Teise päeva õhtuks on nad nüüd ikka veel best ponies olnud. Vaiga jättis õhtu- ja hommikusööki üsna palju järgi ja natuke muretsesin päeval selle pärast, kuid nüüd juba kõik enamvähem tiptop. Söövad heina ka ja öösel olid maja seestpoolt ka uudistamas käinud.

 

 See pilt ja seik on ka väärt kirja panemist. Ehk kui lakke saab üks poni mu tuju tõsta. Nad ikka üsna pelgavad oma varjumajja veel sisse minna, aga tagumiku sügamiseks on Vaiga nõus ka tulest läbi minema. Ilma ühegi tagamõtteta jäin teda siis sügama ukse ette ning iga kord kui peatun, hakkab mu poole tagurdama. Nii kaua ma siis sügasin "vahepeatustega" kuni ta ennast täiesti sisse oli lõpuks tagurdanud. Tore, soe, valge, hein ees ja mina sügan - mis elul viga! Igaljuhul oli nalja nabani kuidas ta ikka kratsimise pärast oma ebakindlate taandamistega ennast ületas. Ägedaim poni!

 Hetkel vist polegi rohkem lisada. Vaigal tekk ka nüüd seljas - ta kas on 11 aastasena suvel suuremaks kasvanud või lihtsalt tõesti NII paks, aga see on talle üsna napilt paras hetkel. Samas möödunud talv oli perfektne. Pigem ikka II variant :D
Täna käisid õhtul puhastuses ja niisama nunnutamisel ka. Vaigaga peame harjutama koplisse üksi jäämist usinasti, sest Aleksiga isegi 5 sammu koplist eemale hakkab valmistuma läbi tulemiseks. Ei tahtnud pimedas võõras kohas riskida ka ja viisin üsna ruttu tagasi. Aga eks joonistame ja harjutame :)

Little update

Olen tubli ja aktiivne ja lisan isegi pilte.

Kõige lahedam asi, mis hetkel toimunud, on see, et Vaiga tunneb end hästi. Ma väga üritan mitte ära sõnuda, kuid sellise asja ju peab kirja saama. TIHS läbi ja pidigi jääma see poni nägemine vaid pimedasse neljapäeva õhtusse, kuid õnneks avanes võimalus ka pühapäeva hommikupoole käia ning miks mitte siis juba esmaspäevaks ka talli jääda (tegelikult olen tubli koolis käija).

Neljap olin üsna laip ja jäi kesiseks see lihtsalt tore olemine poniga platsil, aga pühapäeva kohta ei jätku sõnu. Kohe alguses oli armas ja õnnelik ning läksin sõitma (ilmselgelt oli oma osa ka TIHSi motivatsioonilaksul). Oli ka ikka tuult ja täkud kõrval ning ma pole ju ammu temaga reaalset trenni teinud. Aga not even once ta liigutas oma kõrva valesti, leidis pokemoni või tegi tujukat nägu. 20cm hüppasime ka, success! (and the pony loved it!)
Peale sõitu on alati hea justkui lõplik hinnanguleht trenni kohta Vaiga poolt, et kas maha tulles ta kohe pöörab jälle minu juurde, hakkab järgi kõndima ja on muidu armas või seisab kurvalt edasi. Ning täitsa esimene variant oli. Koplisse viies tavaliselt ikka ootab oma õuna ja kui taskud tühjad, siis pikema jututa läheb minema, aga eile ei tahtnud kuidagi mind rahule jätta ja isegi kui juba koplist välja olin jõudnud tuli ikka järgi ja jälgis. Süda lihtsalt sulas täpselt sealsamas ära.

Täna sõitsime ka, kuid oli natuke rohkem hajevil. Muidugi super kõigi muude trennidega võrreldes viimasel ajal, aga eile oli parem. Sellegi poolest valmis pannes ja peale trenni oli mõnus, tore ning suhtles ja koplisse jättes pööras ringi alles siis kui ma juba koplist väljas.
No täitsa lõpp kui lahe, et tal hästi tundub kõik olevat!

no kui armas saab olla

Ning vist on ka aeg hakata oma postitustesse kaasama ka ruuna Aleksit (5a), kes Vaigale seltsi tuleb koju. Ning minu hoolitseda on selleks ajaks. Tema kirjelduseks.. Üks korralik taskuhobune on, rohkem vist polegi vaja. Ehk tõsiselt armas, aga esineb käiguvahet, mis tähendab, et trennis ei käi. Ehk talvel saame siiski maastikul jalutamas ikkagi käia. Eks siis näeb, kuidas tal on, sinnani veel natuke aega.
Temaga olengi ka iga kord midagi teinud, kui tallis praegu käinud. Käime metsas jalutamas, pikemalt puhastuses, natuke maatööd jms. Täna tegime selle pikema saba puhastuse ka ära. Natuke taidles jälle alguses ja tal hakkab tegelikult üsna kiiresti igav ning märku sellest andma. Muidugi mis võiks saba pikalt kammimisest igavam ka olla? Aga kiitsin palju ja palusin rahulikult seista ning lõpuks harjus ära, et inimene ei peagi suhtlema koguaeg kui tema läheduses ollakse.

Seoses Aleksi ja Vaigaga tuleb ikka teemaks ka muidugi ülekaal. Täielik mõistatus ikka eesti hobuste juures.. Vaigast ma saan isegi aru. Ta pole trenni üldse teinud, juba suve algul oli paks ning praegu vahepeal ka vähe parema rohu peal käinud. Kuid siiski mitte kauaks. Kuid Aleks on kõikidele mõistatus. Ta on viimased kuud olnud täiesti lühikese muru peal, mis peaks tõesti lihtsalt närimist soodustama, kuid mingeid kilosid ei kujutaks küll ette, et võiks tekkida pekina. Ja õhtuti saab väheke heina ka. Ok, ta ei käi trennis, aga sellegi poolest. Iga nädalavahetus, mis näen teda, on minu meelest jälle suuremaks õhust ja armastusest paisunud.
Vaiga on ikka väga korralik rasvapall hetkel, lausa ohtlikult tegelikult, aga hetkel pole väga midagi sellega teha ka. Ta on niigi madala muru peal, liigutada ma teda iga päev ei saa (ning seoses haavanditega ei tohtinudki) ning nädalavahetusteti ei saa ka teda korraga hingetuks jooksutada. Loodetavasti ta hea enesetunne säilib ja saab koju kolides mingi reaalse dieedi- ja trenniplaani välja mõelda, mida ka jälgida saaks (mitte nii, et kas täna on tal valus või ei - saab midagi teha või ei).
Ka sõites oli selline omamoodi tunne koguaeg sees, et liigu nüüd ponike, aga samas saan aru, et liiva sees sellise kehakaaluga ei saagi väga midagi oodata, pluss võhm on ju täielik 0 hetkel. Aga vähemalt liikus ja mõtles kaasa niiet mina olen nii rahulik kui võimalik on.

Uudistest veel nii palju, et kolimine lükkus edasi ja ponid tulevad koju novembri alguses. Kui nüüd kõik ilusti plaanipäraselt läheb. Alguses oli suht kurb, sest see kuupäev oli ju niii ligidal juba, aga tegelikult on hea, et see aeg, mis ma oktoobri lõpust 10 päeva Itaalias, saan rahus magada, et hobustega kõik korras ja nende eest hoolitsetakse praeguses tallis hästi.

Esimene pilt ja järgnevad kaks Mia poolt tehtud :)

üks korralik talveks valmistuv eestlane

Ning kas kellelgi veel jamasid ja blogger keeldub piltide laadimisest? Proovinud igasuguseid restarte ja erinevatest kohtadest, kuid endiselt jamab.. URLiga lisades ainult laseb.

Kõik on tegelikult tore ja roosa

Oktoober on kuidagi juba kätte jõudnud (kuidas?) ja talli ehitus on täies hoos. 13. septembrist alates olen koolis ka korralikult käinud ja seega poni vaid reedest pühapäevani nüüd 3 nädalat näinud. Aga arvan, et kuigi igatsus tapab iga päev, siis see lahusoleks tuleb meile mõlemale mingil määral kasuks. Poni saab ka puhata, terveneda ja natuke hobuseelu niisama elada.

Tegelikult on selle kuu ajaga päris palju vaja tasa kirjutada. Esiteks käisime Mirjami seminaril taaskord. 8-12. september olime Massus ja 3 päeva ehk 9 - 11 oli tegelikult need päris seminaripäevad. Taaskord silmi avav ja õppisime palju juurde ning tundus, et poni jäi ka ilusti rahule. Mina muidugi käisin ikka veel iga 8h tagant talle ravimit manustamas ja olin muidu natuke aktiivsem seal tallis. Ka seminari ajal Vaigaga platsil olles pidin täpsel kellaajal sadulast maha hüppama ja mul oli kogu ravimi varustus platsile kaasa võetud, väike doping ja lutsern (jah, taskud olid neid täis :D ) sisse ning läks edasi. Pärast mõtlesin, et tegelikult oli vist päris ebaviisakas pidevalt käe peal kella vahtida - ma ausalt ainult selle pärast! Esimesed 2 päeva oli ta vägaväga armas ja tubli ja tõeline rõõm oli seal temaga teha. Mul oli enamuse ajast suu kõrvuni, sest she was just that perfect! Isegi, et 3h pidime järjest platsil olema ja õppima (kuigi aint seismises ja sammus harjutused), pakkus ta koguaeg mulle midagi veel ja lausa ootas, et näidata asju ja ma talt midagi veel küsiksin - väga harukordne asi selle ponilise juures. Isegi tallis oli kõik need päevad täielik kukupai ja tahtsin lihtsalt ta tasku pista ja ööbimismajja kaissu võtta (kuigi tall 2min kaugusel). Kolmandal päeval oli juba selline vana "haige" Vaiga tagasi. Eks tal oli kindlasti eelnevatel päevadel raske ka ja väike tüdimus juba peal, sest augustis sõitsime üsna harva ja seda ka vaid lühikest aega korraga. Pluss boksis oli saepuru väga peenike, mistõttu köhis päris rämedalt. Öösel rohtu viies ehmusin päris ära ja igaksjuhuks leotasin ta heina ka. Vähemalt ninnu püsis niiske koguaeg. Igaljuhul oli väga põnev ja tore ning äge ka vaadata, kes esimest aastat osalesid.

pai poiss Aleks

Koju jõudes läks tema hoopiski ühe mära ja ruunaga koos koplisse, kes talle tundmatud (mõni kord õue peal olid näinud üksteist). Aga said kohe hästi läbi ja natukese aja pärast jäi ainult märaga. Muidugi oskab ta ka korralikult sigatseda ehk koplite vahetusel ja kui teine mära nt trenni, siis tuleb hooga lindi alt läbi - no mille jaoks! Saab särtsu, aga ikkagi. Ta läheb aina julgemaks selliste asjadega kahjuks.. Ja see pole väga asi, mida saab välja treenida nii et proovin mitte liiga üle muretseda, et mu poni suure kiiksuga on (samal ajal kui 2a tagasi võis ka ühe korde taga tõmmelda, aga läbi ei proovinud isegi never ever tulla).
Ei hakka igast trennist kirjutama, mis teinud oleme nende nädalavahetustega, aga proovin võimalikult palju ja üldistavalt kirja saada. Esimesest nädalavahetusest niimoodi ei mäletagi ausalt öeldes midagi. Ainult seda, et reede õhtul pimedas kolmanda hobusega tegeledes (Vaiga-Aleks-Täpp) ei tahtnud väga platsil minema minna, sest nii väga igatsesin kõiki ponisid ja kahe päeva pärast pidin ju jälle ära minema. Aga sellised ninnunännu trennid olid.
Üleeelmine nädalavahetus (so 24-25sept) oli üks väga suur küsimärk Vaiga osas. Täkud olid platsi kõrval koplis. Reedel kordetasin ja mõtlesingi natuke traavi ka paluda, tal tundus parem ka olevat. Saba käis nagu propeller taga ja ma ei pidanud midagi palumagi, sain traavi ja galopi ja muid hüpperinge täitsa vabatahtlikult. Hmm, täitsa põnev oli. Järgmised päevad väga konkreetselt kõndis koplis eest minema ja pühap lausa jooksis! Seda poni võib kasvõi peksta ning järgmisel päeval pöörab pea ära ja natuke kõnnib eemale, aga mornis näoga laseb ikkagi päitsed pähe panna (lause esimene pool pole ausalt päris kogemustest! :D ). Seega oli päris huvitav ja naljakas mul. Laup peaaegu käisin üle kaela ka temalt, sest miks ju minna hullu poniga sadulata sõitma täkkude kõrvale. Muidu oli niikuinii vähe luuludega, aga kui teine hobune platsilt minema ka veel läks, siis talle aitas ja pani värava poole tuhatnelja 180 kraadi minema. Mul pole ausalt õrna aimugi, kuidas ma sinna selga jäin (siit lifetip: Paks ja kohev lakk võib säästa su elu!). Aga võtsin asja huumoriga ja kuidas ei saakski?
Järgmisel päeval käisime koos teise märaga maastikul. Sai natuke tukkuda teise sabas.

Eelmine nädalavahetus oli ta kõige armsam vahukoorene roosa poni üldse ehk ma surmkindel, et nad koplikaaslasega teevad mingeid aineid öösiti. Reaalse laksu all oli! Heas mõttes muidugi. Nii rahulik ja siiras ja tore. Reedel mu kutsumise peale tuli kohe koplis vastu ja väga raske oli iga kord teda sinna tagasi viia. Laup käisime taaskord koplikaaslasega maastikul, 10,5km, 2h. Sammus ainult muidugi. Muidu oli mõnus ja tore, aga karjääris lasime kõiksugustel liivast küngastel liugu, mis talle kohe õ u d s e l t meeldib ehk sai pulsi üles ja seda ülejäänud pooleteist tunniks. Mul oli siiski ülimalt tore ja sain nautida viimast ilusat jalutuskäiku seal metsas (vähemalt enne järgmist suve). Natuke tuuline oli, aga ilus värviline ja muidu mõnus. Pühap tegime nagu reedelgi miskit tilulilu platsil ning lihtsalt sulasin seal because she is just that cute and perfect! Ma võiks lihtsalt terve blogi kirjutada sellest, kui armas ta on, aga see peaks sel juhul lõputu olema because she is just that cute and perfect!

Tegelikult oli eelnev nädalavahetus ka muidu vägaväga tegus. Kolm päeva (ok, kella seitsmest õhtul reedel kohal ja pühap pool 6 õhtul minema) ja 11 trenni, reedel 3, laup ja pühap 4. And I loved every second of it! Kõik hobused olid nii kuradi toredad ja ägedad, et jääb sõnadest puudu. Kuigi tegelikult nendest 11 reaalselt sõitsin ma vaid 2 trenni. Kõik muud olid sellised lihtsalt puhastuses, metsas jalutamas, maatöö platsil jms. 

Pühapäeval sain ma ühe ägeda hobuse, Tuusaga, ka sõita! Mia hobusega siis. Hästi tore, aga selline omamoodi loom. Väga hästi näitab su vead välja and well.. I have a lot of them! Väga VÄGA pikka aega treenerita sõitmist oma natuke katkise poniga on korralikult oma töö teinud ehk ma ausalt ei tea, kuidas ma nii halvale tasemele olen langenud.. Käed elavad mingit oma elu, jalad lopendavad teises kohas, no mis iganes! (Endiselt tänulik oma ponile, et ta mind välja kannatab, love u!)
Mia andis nii hea istakutrenni ka ja pärast näitas võrdluseks pilte trenni algusest ja lõpust.. piinlik.. Aga sellest, kui istak mingil määral paika pandud, julgen isegi 2 pilti üles ka panna (Mia autor ofcooors). Käte probleemist jagu ei saanudki, aga vähemalt piltidelt nüüd nägin, mida ta täpsemalt mõtles ja saan järgmine kord proovida parandada. Ning samuti lahe, kuidas kohe mu krampis õlad ka järgi andsid. Enamikel sõidu piltidel see probleem sees mul ja koguaeg proovin õlgu lõdvestada, aga tuli lõpuks välja, et asi polnud siiski konkreetselt selles. Niinii aitäh Miale! 
Ning Tuus on ka äge ja temaga nii ilusat tööd tehtud! Of course he has flaws, but who doesn't?

tore, et üritan, aga miks ma alati mingi tomat ja twinchin?

noh, peaaegu

Tall on ka kohekohe valmis ja ponid tulevad juba järgmisel laupäeval kojuuu!! So awesome! 

Ma kunagi lisan siia postitusele veel pilte, praegu ei jaksa telefonist neid sorteerida :) 


Ja vabandan ka postituse poole teksti pärast, blogger otsustas oma elu elama hakata vahepeal ja ei taha ka suure palumise peale tagasi koju tulla. 

Once ulcers, always ulcers

Kuidas meil läheb? Pealkiri vast ütleb kõik. Õnneks meil siiski lihtsale case ehk pindmine haavandumine ehk põhimõtteliselt siiski lihtsalt tugev ärritus, aga mitte kuidagi ei taha ära kaduda sellegi poolest. Ning hobune käitub samuti nii nagu oleksid ta viimased sekundid (ilmselgelt üle pingutatud nii minu kui poni poolt).

Kolme päeva eest käisime siis uuesti Tartus kliinikus kontrollis ja mul päris korralikult põlved värisesid ja seest keeras kui sond makku jõudis (kas on veel alles? kas on paranenud? kas on hullemaks läinud? kas pole üldse enam?). Tegelikult jõudis juba lootus isegi päris kõrgele tõusta kui jõuti sinna kohta, kus tal eelmine kord oli, kuid see ei kestnud kaua ehk ühest kohast oli ära paranenud ning teise kohta juurde tekkinud.. ravi ajal! Mis on, vabandust, aga ikka päris f*cked up asi. Kuidas see võimalik on ja .. lihtsalt ?!? on emotsioon. Arstide soovitusel hakkame NAFi In the Pink Powderit andma ning tellin ka hakitud lutserni, mida siis söögi peale ja söögi alla talle söödan ning ehk läheb paremaks. Ilmselt tulevad linaseemned ka mängu ning kui kogu kompott pluss veel ravikuur ka peal on, siis miskit peaks ju mõjuma.. ? (peaks)

Olen suhteliselt magamata ka olnud, sest poole ööni loen maohaavandite ja selliste juhtumite kohta. Ning ikkagi olen suureks "lohutuseks" saanud nii erinevate allikate, uuringute ja ka oma arstide poolt, et maohaavandid on sellised asjad, mis põhimõtteliselt jäävadki hobusele ja harva on nii, et ravid ära ja kõik. Aga prooviks need ikkagi nii kontrolli alla saada, et vähekenegi trenni hakata tegema. Koplikaunistuseks või tiineks teha pole ka variant, sest ju näha, et isegi koplis pole ta kõige õnnelikum.

Jagaksin ka ühte veebilehte, millelt palju abi ja isegi reaalset lootust, lohutust ja motivatsiooni sain - http://www.lunatunesfreestyles.com/horse_ulcers.htm 
Ehk inimene on üle kümne aasta maohaavanditega hobusega tegelenud ja võistleb ning on temaga edukas. Lihtsalt tulebki söötmisel ja kõike tehes arvestada tema probleemidega.

Inimene seletab ka ära, et kui hobusel soodumused haavanditele, siis pole nii öelda midagi teha ja tulebki lihtsalt maol pidevalt silma peal hoida. Stressirohkel ajal (nt võistlused, kolimine) jälle väike ravikuur peale, enne trenni nt lutserni ja palju muid asju, millel alati tuleb silma peal hoida.

But I'm actually totally fine with that. At least now I know what the problem is! (plus I don't have any other life beside my pony so.. hah)


Aga poni ise on väga vapper ja eelmisel kliinikukülastusel justkui lausa teadis, et olgu, kui peab, siis peab. Läks kiirelt treilerisse sinna minnes ja isegi tagasi sõites, täielik kukupai on seal tallis ja no I'm so freaking proud of her! (But yes, she can be a Pony with a capital letter at home.)


Täna tegime natuke (max 10min?) nöörpäitsega seljas sammu platsil ja hiljem veel põllu peal ning she's the best! Valmis pannes oli võõraid inimesi ja üks hobune tuli, teine läks, aga nii rahulikult seisis ja oli muidu vapper. Selle poolest on ravi märke näha. Suht tuul oli ka ja I really don't mind right now, et ta kardab kõike, midagi muud peale natuke sammu me niikuinii ju miskit teha ei saa seega miks mitte kasutada neid trenne ära? Alguses jälle natuke mängisime "hirmsa" ääre kõrval, aga väga lühikese aja pärast oli juba kõik hästi ja polnud mingit probleemi. Yes, I'm talking about Vaiga!

already 3 years ago?!?

Üldiselt tahtsin aga veel öelda ka seda, et kuigi asjalood pole just kõige paremad hetkel ning see aasta annab aina rohkem erinevaid ja raskemaid katsumusi mulle, siis I really do love my life! My home is literally where my horse lives so how could I not? She is such a special girl for me and I love her so much and this is just the road we need to take together :)

Uuesti kontrolli

31. august, see tähendab kahe päeva pärast, see tähendab vähem kui 48 tunni pärast oleme uuesti kliinikus sond maos. Mis tähendab, et ma lähen iga päevaga aina ärevamaks. Muidugi olen hullult põnevil ka, et mis vastuse see kord saame, aga kui tuleb välja, et pole üldse paremaks läinud? Kui on natuke? Kui ongi ära paranenud? Esimest varianti tahaks kõige vähem näha. Varsti oleme õige rohtude koguse ja kellaaegadega kolm nädalat vastu pidanud ning ainult natuke on käitumises paranemismärke näha (yes, it's still something!), kuid tahaks selle ajaga juba paremat loota. Kõige rohkem ilmselt tahaks saada vastuseks, et ainult natuke veel minna, aga näha, et läinud juba palju paremaks. Ja kui tuleb, et ongi ära paranenud? That would be awesome of course, sest siis me ei peaks enam rohkem sinna minema loodetavasti, aga see tõstataks küsimuse, et miks ta ikkagi pole oma olemuselt parem?

 Oeh.. so many questions, so few answers..

Hetkel oleme suhteliselt vaheldusrikkaid trenne teinud. Ohjadega 2x vist platsil ja põllul (awesome girl oli muidugi), käinud käekõrval maastikul üle 10km (uutes kohtades ka which was awesome - like in a fairytale), sõitnud sammus sadulaga, sadulata ja teinud erinevaid harjutusi. Ns käekõrval platsil, põllul, puhastuses lihtsalt, micklemitega straightness trainingut väheke ja no mida iganes mu aju veel välja ei suudaks mõelda! Teised hobused oleksid sillas sellisest treeningplaanist (pluss nänni hulk on lugematu). Aga ma siiski näen paranemismärke! Sadula ja sedelga peale ei lähe enam niivõrd krampi (sadula peale panekul vahib ja tahab näksata, aga vöö polegi nagu murekoht).

There's a light at the end of a tunnel! Not a very bright one, but it's there!

Tahaks tegelikult kirjutada ka ühest tuulisest trennist. Tõeliselt suur tuul oli 2 päeva tagasi ja ma isegi ei vaevunud minna ennast ja poni närvi ajama platsile. Aga mis ma olen siin tallis hullult õppinud, on oma mugavustsoonist väljumist. Ei, see ei tähenda, et hüppame ikka kõrgemaid takistusi ja teeme raskemaid harjutusi (muidugi üks kord peab see hetk ka korraks tulema), vaid tulebki ära kasutada selliseid ilmasid ja olukordi. Kui muidu olen ikka väheke frustreeritud, kui Vaiga terve trenn miskit vahib ja võpatab, mis tähendab, et tegelikult trenni me ju teha ei saagi, siis sellel päeval keskendusimegi lihtsalt sellele kartusele. Ma aksepteerisin seda, et ta kardab neid põõsaid ja puid platsi kõrval and I didn't mind at all! Küsisin peatuseid ja ega me platsi selle ääres, mida ta kartis, ei käinudki eriti. Hoidsime 2-3m vahet ja lasin tal olla. Sealpool küsisin lühemaid peatuseid ja hullult tore oli tunda, kuidas ta väga tahtis sealt lahkuda, aga kannatas need 3sek ära. Vahepeal küljendasime ääre poole ja siis jälle tagasi ja vaikselt mängisime sellega kuni üks hetk vabade ratsmetega ta ise kõndis sinna ja natuke ettevaatlikult, kuid siiski sihikindlalt sammus terve selle ääre võpatamata ära! I was so thrilled! Teistpidi pidin vähe toetama rohkem, but she was such a good girl! The best! Definately hakkan aina rohkem selliseid olukordi ära kasutama.

Ega rohkem vist polegi hetkel. Mõtlesin natuke üles kirjutada asju. Homme jälle magamata öö poni boksis suukorviga 16h söömata. Suvilas hakkas ka ehitus pihta ja proovin teada jooksvalt anda kuidas meil läheb :)

Ei jaksa eriti enam

Aina rohkem hakkab hamster jooksuratta peal tunne tekkima (1,5 aastat juba..). Proovid ja proovid ja proovid, aga kuhugi ei jõua. Vastupidi, vahepeal kui juba nagu miskit edeneb, kukud jälle pikali ja hakkad samast või veel kaugemast kohast pihta. Ehk kuidas täna jälle nutumaik suus lahkusime platsilt.Vehi kasvõi porgandiga nina ees ja ta lihtsalt kivistunud ilmega seisab.
Hetkel ilmselt sinna tagasi ei lähe ka. Proovime põllul natuke jälle midagi leiutada ja ratsa hakata asju tegema. Kõike ainult sammus muidugi. Ning proovin finally ennast kätte võtta ja 2x päevas (st hommikul ja õhtupoole) poni piinata (or tema piinab mind.. ?).

Tegelikult väga rohkem polegi. Isal tulid tööl graafikumuutused ehk seminarile saab ta mind viia ja tuua ise ning ponid tulevad koju oktoobri alguses/septembri lõpus (mitte, et ta poleks juba piisavalt paks ja vajaks üle kahe nädalast puhkust jälle seminarist kolimiseni).

2014

Ma ilmselt oleks üks väga suur masendusehunnik kui peaksin ilma oma koerata (still miss and think about you every day) ja "haige" Vaigaga olema üksinda terve suvi. Tegelikult arvan, et ma polekski suutnud seda ja oleks loobunud poole suve pealt. Ehk jälle kui ägedasse talli olen sattunud (I really had no clue that kind of stable can exist). Mina ainult oma pooliku ajuga unustan pooled asjad ära ja mida veel. Ehk kuidas üliägedad inimesed peale jätkuvat Vaiga-masenduspäeva tuju ikka ja jälle tõstavad ning magama rahumeelsemalt saab jääda.

Uusi pilte pole mõtet loota muidugi taaskord :)

2014 lõpp

2014 lõpp

2014 lõpp

Awesome ponies and winter plans

Ma polegi maininud ja tutvustanud ühte megavinget kahe aastast täkuklutti. Ehk pildi peal pole Vaiga, vaid Rodolfo ehk Täpp/Täpi (ja ma pole mingis awkward positsioonis for the first time, yey!). Kersti andis ta mulle ülevaatuseks ette valmistada ning I've had the coolest time with this awesome boy (and look how handsome he is!). Ma muidu piltidelt enne siia kolimist alati teadsin (arvasin) millegi pärast, et mulle teine täkk (Render) meeldib rohkem, aga no can't help the feelings! Kohe algusest peale oli hästi poja. Anyway on ta üks kõige kiiremini õppivamaid hobuseid, keda kohanud, for real! Ma olen ikka päris mõndade hobustega tegelenud ja kõik on väga erinevad olnud, aga no see poni on küll väga eriliselt lahtise peaga. Isegi Vaiga poeg Agdam, kellele esimest korda selga minnes võis hundirattaid seal teha ja esimene maastik oli justkui tudula talle, ei anna täitsa võrrelda. Ehk hobune, kellega saab reaalselt mingeid treeningplaane teha. Esimesed korrad õppisime kordel käima (st sammus ainult), kolmas kord juba käekõrval jalutama ning kuues kord täiesti edukalt traavi (need trennide numbrid umbkaudsed of course). Ülevaatuse "proovis" jäi palju seisma ja ma ise olin ka suht uima ja ei suutnud ennast jälgida hästi teda lahtiselt ajades ja juhtides. Järgmine päev lasin jälle platsile lahti ja no isegi ühte korda ei jäänud kuhugi seisma või mida iganes. Ma hoidsin teda tempos ja ta juba esimesest korrast jooksis nagu A ja O ringiratast mööda platsi läbi hüppekoridori. What kind of horse is this?? 

Sai kole pikalt Täpist jahutud nüüd, aga no he's totally worth it. Had an honor to work with him and learned a lot!

Vaigaga oleme võtnud väga rahulikult. Peale nädal aega Taanis õel külas käimist hakkas ravi kuur pihta ja hetkel tundub tal ok olevat. Ehk ta sai täiesti inimvaba (v.a õhtusöök) nädala ainult süües ning oli pretty happy enne ka. Aga ma vägaväga ei tahtnud olla lihtsalt nii, et nüüd ma tagasi, süstal kurku 3x päevas ja hakkame töötama! Ja ma üritan sõber selle hobusega olla, really not gonna happen. Ehk oleme platsil, põllul ja metsas käekõrval tuiamas käinud. Sest tegelikult peale jalutamise ja sammutrennide me suurt teha ei tohigi kahjuks.. Samas ega nii paksu hobusega väga midagi ei teegi rohkem (and she is F A T ). Natuke on ta ka.. üle käte läinud?! Ma pole tegelikult kunagi saanud öelda, et oh seda  mära (probably sest ma mitu aastat ainult oma märaga olengi tegelenud ja ei saa aru). Aga no praegu on vahel käitunud küll nagu üks tujutsev preili. Põllu peal tegin korraks harjutust väikesel ringi tagajalad risti ja esiots üle ning poni põhimõtteliselt tõmbas käest ära! Like what?! She has never done that before! Muidugi minema/lahti ta ei tõmmanud, aga korralikult viskas midagi küünla ja puki taolist ning no konkreetselt tujutses, et "E I! Mina tahan sinna minna!"  Tegin harjutust edasi ja rahunes maha ning oli nagu pisike koerapoeg pärast armsalt. One weird horse.. Ta üldiselt ka üsna hajameelselt ja mind arvestamata tuli õlaga palju peale ja seisma jäädes astus peaaegu peale. Metsas samamoodi. But I can actually say that I'm also pretty happy because she expresses herself! Not in a good way, but still!

And also poni väga palju lamab koplis. Which is a good thing ehk tunneb end ilmselt ilusti turvaliselt ja rõõmsalt. Ma olen muidu teda enne siia kolimist päise päeva ajal koplis lamamas näinud vaid loetud korrad. Väga meeldiv. Pluss ta ei lase isegi suurest traktorist ennast häirida sellega. Ning muidugi on kõige suurem edusamm olnud üksinda koplis olemisega. Absoluutselt ei huvita teda! Öösel ta peabki kahjuks üksi olema, aga ma pole kunagi näinud, et tal võiks nii suva olla sellest, et teine hobune juurest viiakse. Üks kord muidugi oli suur trall ja möll kui mõned hobused kopleid vahetasid, aga no she has been an angel selle koha pealt.

Oh and it's official now! My pony is coming finally home this winter! Well.. to a summer house, but still! It's my new home now.
Kopliks on aed (pooleks tehtuna lindiga, et päris tänava äärde ka ei lähe) ja talliks 6x2,5m varjualune (isa alles hakkab ehitama) ning heinapall suures heinavõrgus söögiks. Nendele jääb umbes 20x40m ruumi talveks, aga nkn nad istuvad ainult oma söögi juures ja midagi muud ei tee seega suuremat polegi tegelikult talveks vaja. Plats tuleb aia taha põllule ca 30x40m ehk vägaväga lahe!
Ma nii naljaga pooleks üks õhtu ütlesin, et ma ei tea, viin suvilasse oma hobuse see talv (sest tõesti pole suurem asi see tallide valik ida-virus) ning Kersti oli why not? Ehk never say never igasugustele hulludele ideedele, mis kolme aasta eest naljaga räägid. Sõbraks tuleb Vaigale üks Kersti ponidest (thank you a million!!), kes niikuinii puhkusel ja hetkel tundub enamvähem plaanipärane asi olevat.

Kolme nädala pärast Mirjami seminarile ka jälle ning siis vaatab, kas toob kohe peale seda ponid koju või peab natuke edasi lükkama (oleneb, kuidas selleks ajaks seal asjad valmis saavad). Muidugi tõsiselt "hea" heinaaastaga talve valisin ise majandamiseks, aga küll hakkama saame! Hetkel koht olemas, kust seda saab ja kahe hobusega pole ehk nii hull asi.

Ma tõesti üritasin mitte väga pikka postitust teha, aga sinna see alati läheb.. Vähemalt sai ära räägitud ja proovin tihedamalt postitada. Pilte praegu kahjuks palju pole seega saate natuke vanemaid jälle. (Täpi pildid Kersti tehtud muidugi)

Kenad päris mõned kuud on vahe blogimisel olnud, aga kõik on vahepeal total mess lihtsalt olnud, et polnud eriti indu midagi kirja panna. (And also, Kersti tegi meist megamõnusaid pilte, mida ma ei saa sotsiaalmeediasse kohe kõiki üles panna, seega elan siin välja :D )

Nii.. kiirelt kurssi viies.. Kevadel kui Alabama minema sõitis ja mu poni üksi jäeti, tõime ühe ägeda kahe aastase kuti Buffoni. Kunagi tegelikult Vaigaga varsana elanud ja I was there when he was born and taking his first steps so very very cool! Aint tal nõme komme lüüa inimesi ja no exactly zero respect. Miskit edenes ikka ka, vähemalt sepaga rahustit süstides ei teinud väga teist nägugi kuigi eelmine kord pidi hüplema ja karglema nii mis hirmus. Kahjuks puhtfüüsiliselt kaugele temaga ei jõudnudki. Kool ja tallitööd surusid mu nii nurka, et suve algades magasin ma mingi at least 16h a day nädal aega järjest ehk kahe kuu uned tagasi. Jep, not so fun. Rääkimata poni mingis töös hoidmisest.
Plaan oli jälle minna Jabarasse mere äärde, kus eelnevad suvedki ning nagu eelmine suvi üksinda taaskord, aga igasugused jamad ja asjad tulid vahele ning see suvi jäi ära.. SIIS tuli mul mingi crazy idea, et koliks poniga Kersti juurde. Yes, WITH the pony. Ja nüüd olengi 2 kuud autosuvilas elanud, mõned korrad harva kodus käinud ja life is good :)

But the best (and the hardest) part was yet to come. FINALLY võtsime end kokku ja käisime maohaavandite kontrollis ära. Jep, pindmine mao haavandumine oligi ehk lihtsalt ärritus, kuid siiski ilmselt kogu meie jama ja probleemide põhjus. Ning maokiintõbi. Ussirohuga veniski seekord pika peale ja sai maaülikooli kliinikus ka selle ilusti kätte.

Mingi esimene nädal oli poni nagu.. the happiest pony in the universe! Jooksis koplis vastu, oli hullult huvitatud inimesega olemisest ja ümbruskonnast ning no can't describe the feelings!! Aga pika peale see hakkas jälle hajuma ning sadula ja vöö peale järgnesid taaskord näod ja nihverdamised (to mention, et ravi alguses seisis nöör kaelas pesuboksis kui saduldasin ning tal oli kõige rahulolevam pilk üldse). Kuid isa oli tööl ja ei saanud kohe kontrolli uuesti minna.

Vahepeal tegime tublisti trenni, käisime metsa ja karjääri avastamas (yes, 2x käekõrval 10km.. locad..) ning olime muidu muhedad (kuigi pony polnud siiski päris see..).

Täna, teisel augustil saime lõpuks kontrollis uuesti käidud. Kiinid on õnneks kadunud, kuid ärritus siiani alles.. Actually even little bit happy sest vähemalt sain taaskord kinnitust, et ma pole päris hull ja ei mõtle asju välja (ning mu poni ei vihka mind lihtsalt heast peast).
Ja no of course mul on väga suur ja extraordinary anne asju ja juhiseid väga valesti mõista, mis tähendab, et olin ravimit liiga vähe andnud ehk ilmselt see oligi põhjus, miks ärritus ikkagi olemas oli. Alguses oli väga suur leevendus, et ei olnudki suurt valu kõhus ja tundis end väga kergena, kuid mida aeg edasi seda rohkem andis siiski see tunda..
Oh well, järgmised 4 nädalat 3x päevas iga 8h tagant süstalt talle suhu toppida, gonna be so much fun!

No aga äkkkkki siiski saame lõppude lõppude lõpuks oma probleemidele lahenduse ning saame hakata elama nagu normaalsed hobused ja inimesed (kuigi olen aru saanud, et 100% tervet hobust tegelikult ei eksisteerigi kuskil probably).

Kindlasti jätan veel enamike asju vahele, aga peamine vist sai kirja, et edasi kergem asjadega kursis hoida.
Ooooh and also, me hüppasime maastikutakistusi!! Nagu yes, olen seda maastikul varem teinud koos teistega (mingeid väga madalaid), aga see oli siiski minu jaoks next level, sest me actually saime neist üle! Ja iga kord ei tõmmanudki mööda, ainult üle ühe hüppe :D

Awesome põllu- ja hüppepildid tegi Kersti (facebook.com/500photosofhorses)

Kliinikus 

disneylandis

nothing special, aga lemmik pilt (don't know why) hetkel

2 aastane täkuke