Täpile sai uued valjad soetatud ja hambad raspeldatud. Suuliste hull närimine jäi ka kohe järgi seega ei oska öelda, millest see tingitud lõpuks oli, sest uusi valjaid kasutasime peale hambaarsti. Aga vähemalt it's all good! Aprillis ja mais Täpi põhimõtteliselt seisis. Mai alguses ratsutasime mitu korda ja ma nautisin neid trenne sajaga. Ta on ikka tõeliselt one of a kind! Juuni alguses, kui jälle aega tekkis, kordetasin mõni minut, läksin selga ja ta tegi kõike palju paremini, kui kuu aega tagasi. Mul pole endiselt aimu, mis ükssarviku otsa ma sattunud olen... Ratsastuse poole pealt, mille kallal edasi pusima hakkasime, oli painete võtmine ja nurkade läbi sõitmine. Mul on nii kahju, et ma nendest trennidest rohkem midagi kirja endale ei pannud, kuid natuke mäletan, mida kõrva taha panna:
- Esiteks pean ma võitlema oma harjumusega teha liiga pikkasid trenne. Kuigi need pole ajaliselt pikad, siis väsitan emotsionaalselt liiga ära ja küsin hobuselt koguaeg juurde. Näiteks väljendas Täpp seda sellega, et jäi seisma ja ei tahtnud enam edasi liikuda.
- Mida vähem üritad koguaeg korrigeerida, seda lihtsamini asi õnnestub. Seda tuletas Täpi pidevalt meelde, kui ma läksin ise enne ühte nurka endale märkamata krampi ja blokkisin liiga palju puusaga, sest tal oli komme seda lõigata ja õlaga väga sisse tulla. Seega üritasin seda parandada 10 asja korraga tehes, aga tegelikult läks kõik palju ladusamalt, kui lasin tal seal rohkem lõdvestada ja ise sirgelt istuda ja sirgelt mõelda. So simple yet so complicated..
- Ole konkreetsem! See on mu üks suurimaid vigasid, igas eluvaldkonnas.. Antud probleem kajastus suhteliselt igas meie lahkhelis. Eriti kui ta mingi hetk kevadel hakkas ise pidevalt traavi minema ning ma sellega probleemi süvendasin. Nüüd aga mõned korrad konkreetselt võtsin tagasi ja kõik hästi.
- Ilmselt paljude ratsutajate probleem - hoia trenn võimalikult vaheldusrikas. No niii kerge on end sinna ühte harjutusse ju ära unustada..
Vaiga puhul on asi ikka nii nagu temaga on ning kõik tundub aina keerulisemaks minevat. Kui Maaülikoolist vetid meie juures käisid, siis hambad olid kõik korras, kuid tagumise vasaku jalaga panid nad painutusproovide tulemusel 1/5 longet kirja. Mõne aja pärast läksid tal kurgu- ja lõuaalused lümfisõlmed paiste. Ootasin nädalake ja kraadisin teda - kõik tundus ok, kuid läksime ikkagi Tartu kliinikusse. Tegelikult tahtsin lõpuks jalgadest röntgenid ära teha, et välistada vähemalt laminiitki. See oli vist meie viies või kuues kord kliinikus, kuid esimest korda täiskõhuga - muidu oleme koguaeg magu sondeerimas käinud ja Vaigale vist tundus see maantee juba tuttav. Painutustestides ja liikumise vaatlemisel jäid ikkagi tagajalgade kannad kahtlasteks ning tehti röntgenid ja blokaadid. Röntgenid olid selles suhtes kõik puhtad, kuid nuriseti värkimise üle - esikapjadel on kannad liiga kõrgeks jäetud, mis tõttu ta kõnnib liiga varbal. Kuid midagi drastilist piltidelt ei ilmnenud.
Ja taas see emotsionaalne pool - me sõitsime 2,5h tundi, tema ümber sahkerdas pidevalt vähemalt 6 inimest (praktikandid ju ka), narkotsi all röntgen, peale seda veel blokaadid ja uuesti liikumise vaatamine ehk 3h poni põhjalikku uurimist ning ta ei teinud endiselt mitte ühtegi üleliigselt liigutust. Talle tehti lõpuks ka süstid kandadesse, sest vasaku kanna blokaadiga läks see jalg paremaks, kuid parem jalg jälle halvemaks - seega peavad mõlemad jalad olema. Viimase süstiga, kui veterinaarid hoidsid ka hinge kinni ja rahustasid poni, pigistas ta torke ajal vaid silmad kõvasti-kõvasti kinni (nagu väikesed lapsed, kes on hästi vaprad arsti juures). No who does that!?? Kõik sulasid ja mul siiamaani valguvad silmad vett täis, kui sellele kõigele mõtlen. Peale seda jalutas ka treilerisse probleemideta sisse ning sõitsime rahulikult koju. This is what keeps me alive and keeps me trying - she is just everything I could wish for, the bravest one in the whole world.
Peale kliiniku külastust istus poni 2 nädalat boksis (21.06 oli viimane boksipäev) ning käisime väjas vaid jalutamas. Siinkohal jälle mainimist vajav, et enda kodus on ikka hea - tegin talle viimastel päevadel hästi mini kopli, kus ta sai vähemalt päikest nautida ilma üleliigsete liigutusteta. Boksirežiimil käitus ta samuti nagu ingel - kartsin 10x hullemat, sest ta on niivõrd vaba hing tegelikult. Kohe järgmisel päeval oli tal tuju hea ja tundis end super hästi. Kuna aga ta on varem ka teinud seda peale erinevaid ravimeid jms, siis elan lihtsalt sellistel puhkudel päev korraga ja proovin mitte unistada pikemas perspektiivis. Tema olek enne kliinikut viis mind korralikult nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt rivist välja ning kõik tundus taaskord koost lagunevat. Pean aga tunnistama, et ma kahtlen, et ainult tagajalgade kandades peitub kogu tema probleemide põhjus. Helsingisse pole aga praegu kuidagi võimalust minna temaga, kuid eks näeb, mida tulevik toob..
Vahepeal käisin ka lõpuks Nick Hilli kabjakoolitusel. Olin iga kord peaaegu minemas, kui ta Eestis käinud, kuid alati lõpuks ikkagi jäi ära. Seekord ka napilt jõudsin, kuid kindlasti oli see seda väärt. Kuigi ma pigem ka siiski kaldun sinna barefooti poole, siis tegelikult ei valinud ma seda koolitust üldsegi selle pärast. Pigem tahtsin lõpuks endale korraliku kapju puudutava teema põhialused selgeks saada ja erinevaid vaatenurki kuulda. Läksin koolitusele ilma suuremate ootuste ja eelaimdusteta, kuid lahkusin väga heade emotsioonidega.
Mis mulle eriti meeldis? - Kuigi nad tegid ikka nalja natuke mõne teema ja inimeste rumaluse üle, siis ei surunud nad niivõrd midagi peale. Mina isiklikult unustasin täiesti ära, et tegemist on barefoot värkijaga. Veterinaar Ralitsa tutvustas hiina meditsiini ja demostreeris akupunktuuri kui lihtsalt ühte valikuvõimalust ja kuidas just TEMA asju uurib ja näeb. Samuti kehtis see igasuguste sööda küsimustega - Ta tutvustas vaatenurka, kus kõik toitainete tasakaalud on paika pandud ning väga täpselt jälgitavad. Samas rääkis ka sellest, kuidas tuleks lihtsalt nö lahti lasta ja veidi gut feelingu järgi käituda - kui ikka midagi viga pole hobusel, siis milleks torkida?
Peamine lause, mis koguaeg läbi käis oli back to basics, millega ma ka igati nõustun. Samas ei saa seda ikka päris iga probleemiga ka kasutada. Kui keegi minu Vaiga probleemiga hakkaks sellistest variantidest rääkima, siis tahaks kergelt lüüa inimest, sest paraku pole kõik nii kerge :) Ning no pole ikka võimalik ideaalset paddock paradise süsteemi ehitada igale poole.
Asi, millega ma 100% nõustun ning mida väitis ka sügisel Eestis käinud inglise veterinaar, et näiteks kevadeti ei pea hobune läikima nagu briljant ning sälg ei pea välja nägema nagu täiskasvanud hobune. Poputades hobuseid igas täiesti liigiomases eluetapis, võime neile hoopis karuteene teha sellega, et söödame üle. Energia, mida võiks hobune kasutada näiteks kevadel ja sügisel karvahoolduseks, läheb üleliigseks rasvaks, sest me söödame neid üle (ma ka patune).
Barefoot värkimise koha pealt - Kas ma arvan, et hobuseid tihtipeale rautatakse liiga kergekäeliselt - Jah. Kas ma arvan, et rauad on ainult saatanast - Ei.
Kuigi ma tõesti nõustun sellega, et võiks anda endast parima, et hoida hobune paljajalu, siis ma ei võtaks seda riski, et kui mu hobuse laminiiti saaks kõige valutumalt ja efektiivsemalt ravida ravirautusega, siis ma hakkan katsetama barefoot värkimisega, mille jaoks pole piisavalt tõestusi, näiteid ja oskajaid. Eks see teema ongi selline, mille üle võiks argumenteerima jääda ning siinjuures arvan, et ma pole kaugeltki piisavate kabjahoolduse kogemustega selle jaoks. Üritan asjale ratsionaalselt ja igale hobusele individuaalselt läheneda.
Lihtsalt, kui me juba oleme hobused nende liigiomasest elust niii kaugele toonud, siis kas me ikka saame nende terviseprobleeme ravida nagu nad ise seda teeksid?
Tulles igapäeva ellu tagasi, siis keerame Vaigaga taaskord uue peatüki elus - keskkool sai nüüd lõpetatud ning mina sõidan homme USAsse Mirjam Hunti juurde treenima ning Vaiga ja Täpi läksid selleks ajaks metsa elama. Olen ära korraga 3 kuud ning hetkel ei oska veel öelda, kuidas ilma Vaigata toime tulen. Oleme temaga kahekesi mu gümnaasiumi aastate jooksul igalpool elanud ja ringi kolinud, kuid mõte korraga ilma temata kolida on kole hirmus. Paraku on ponid juba Lõuna-Eestis end oma metsikus koplis mugavalt sisse seadnud ning olen kindel, et nad naudivad sajaga. Koha valik tuli tegelikult alles mõni aeg tagasi, sest otsustasin ikkagi selle kasuks, et nad saaksid kahekesi üksi kuskil chillida - kõige vähem stressi kõigile. Antud elukorralduse muutus on ka põhjus, miks ruttu laminiidi kontrollis ära käisin, sest ma ei saaks ilmselt mitte ühtegi rahulikku ööd muidu seal ookeani taga magada, kui ma teadmatuses oleks ära sõitnud. Ponidega sai muidugi vesi silmas hüvasti jäetud - kui hakkasin juba kaugemal autosse istuma, siis tulid mõlemad värava juurde ja hirnatasid - no cmon!!?? Igatahes tegin kiirelt minekut. Nüüd kodus väga tühi olla, aga ei suuda ka juba uusi kogemusi USAs ära oodata! :)
Will try to keep you updated for sure!
(avaldan hetkel postituse ära ja lisan hiljem pilte vahepealsest elust ja olust, sest vastas korral jääb see taaskord mustandiks unarusse)
