Home sweet home

Kool sai nädalaks ajaks nüüd läbi ja pole mingi vabanduse ja ajapuuduse taha end peita blogi kirjutamisest. Just see viimane on peamine süüdlane, sest tahan võtta aega selle jaoks.

Vahepeal on aga väga palju üritusi, muudatusi ja igasugu tegevusi olnud. Osalesin söötmiskoolitusel, käisin Vaigaga Mirjami seminaril ja ponid kolisid kojuuu! Söötmiskoolitusest ei hakka pikalt jahuma, sest mingis blogis oli sellest juba mingi kokkuvõte tehtud (thank god :D ), aga oli ääretult põnev ja hariv ning noh.. horses are fat. Võtab kogu asja kokku.
Mirjami seminaril ei saanud ma terve aeg platsil naeratust suult, sest the pony was freaking amazing! Like she was really really impressing. Esiteks käitus ta üleüldiselt nagu ingel, teiseks oli tal tervise poolest hea olla ning kolmandaks she tried her heart out to be a good girl. Võttes eriti teadmiseks seda, et me polnud midagi erilist teinud ja harjutanud. Aga mäletas kõike ja enamgi veel. Treikuga natuke mängis, aga Tony natuke aitas ning hobune seisis ilusti üksi eest ja tagant avatuna sees. Seega saime uue nipi ja edusammu treilerdamisega, et minna edasi sealt, kus toppama olime jäänud (täpsemalt siis ta kasvõi jookseb üksi sisse, st mina seisan treiku kõrval, aga nii pea kui tabab ära, et nüüd pannakse tagant kinni, on sama kiiresti ka väljas) Seda kõike kirjutades ja meenutades on uuesti suunurgad üleval pool ning my-pony-is-amazing tuhin peal, but that's only a good thing, right!?

Seminar kestis 3 päeva, 1 päev varem läksime kohale ning viimasel päeval võtsime õhtul ka Täpi peale, et koju otse sõita. Seega Vaiga jaoks oli väga kurnav päev selja taga, aga vähemalt pool teed oli sõber ka peal ning hakkas ka sööma treileris heina, mida ta üksi olles üldiselt ei tee. Koju suutsime jõuda täpselt selle kõige suurema paduka ja äikesega. Natuke passisime, aga kuna see ei jäänud järgi, siis panime käbelt hobused boksi (thank god, et isa vaheseina-värava sai varjualusesse ehitatud kahe boksi jaoks) ning puukuurist sai heinaküün ehk tuppa jõudes väänasime aluspesuni kõik riided veest tühjaks. Was. Fun. Peale kogu vaevalist protsessi jäi vihm ja kõik muidugi vaikseks. Ilmselgelt.

Vahepeal läksid Vaigal jalad kõik tugevalt paiste (alguses tagumised ning mõne päeva pärast esimesed). Ära lõppes päeva pealt sellega kui talli ja heinarulli ette sai veetud killustikku, tänu millele nad pori sees ei istu. Kahtlustasin pigem heina, aga vot siis..
Samuti köhis Vaiga vahepeal päris tugevalt. See oli kindlalt tolmusest heinast, aga ta on ennegi, ka suvel vahepeal köhatanud. Väga harva, kuid siiski tihedamalt kui võrreldes ülejäänud 5 aastaga, mil polnud kordagi seda kuulnud temalt. Ka tolmuse heina korral. Seega hetkel see hein oli lihtsalt stiimul. Järgmine nädal viib ka roojaproovid maaülikooli kliinikusse ning siis saab seal loodetavasti ka teisi küsimusi esitada.

Platsi (see tähendab tasase 20x40m põllunurga) saab ka loodetavasti lõpuks kätte ning saab natuke asju tegema hakata uuesti hobustega. Sest hetkel on tegevused piirdunud ainult puhastamise, nunnutamise, maatöö (nii palju kui saab sellel ebatasasel pinnasel) ja maastikul käekõrval jalutamisega. Tegevused pole absoluutselt halvad olnud, vastupidi ongi sellist 'bondimise' aega olnud, eriti Täpiga. Aga võiks nüüd midagi muud ka + hobused võiksid liikuda rohkem.

Muidugi on palju erinevaid seikasid veel olnud nende lahedate ponidega, aga panen parem pilte :)
Augutis käis sõbranna pilte ka klõpsimas meist seega saab mingi piltide-postitus järgmine kord, seekord ei viitsi ilusaid otsida (selle postituse esimesed 4 pilti Marleen Tiiriku poolt tehtud, tänk juu!) :P

Massu tallis

üks megamega äge öö oli, kui leidsime end uduvati seest