Kolme päeva eest käisime siis uuesti Tartus kliinikus kontrollis ja mul päris korralikult põlved värisesid ja seest keeras kui sond makku jõudis (kas on veel alles? kas on paranenud? kas on hullemaks läinud? kas pole üldse enam?). Tegelikult jõudis juba lootus isegi päris kõrgele tõusta kui jõuti sinna kohta, kus tal eelmine kord oli, kuid see ei kestnud kaua ehk ühest kohast oli ära paranenud ning teise kohta juurde tekkinud.. ravi ajal! Mis on, vabandust, aga ikka päris f*cked up asi. Kuidas see võimalik on ja .. lihtsalt ?!? on emotsioon. Arstide soovitusel hakkame NAFi In the Pink Powderit andma ning tellin ka hakitud lutserni, mida siis söögi peale ja söögi alla talle söödan ning ehk läheb paremaks. Ilmselt tulevad linaseemned ka mängu ning kui kogu kompott pluss veel ravikuur ka peal on, siis miskit peaks ju mõjuma.. ? (peaks)
Olen suhteliselt magamata ka olnud, sest poole ööni loen maohaavandite ja selliste juhtumite kohta. Ning ikkagi olen suureks "lohutuseks" saanud nii erinevate allikate, uuringute ja ka oma arstide poolt, et maohaavandid on sellised asjad, mis põhimõtteliselt jäävadki hobusele ja harva on nii, et ravid ära ja kõik. Aga prooviks need ikkagi nii kontrolli alla saada, et vähekenegi trenni hakata tegema. Koplikaunistuseks või tiineks teha pole ka variant, sest ju näha, et isegi koplis pole ta kõige õnnelikum.
Jagaksin ka ühte veebilehte, millelt palju abi ja isegi reaalset lootust, lohutust ja motivatsiooni sain - http://www.lunatunesfreestyles.com/horse_ulcers.htm
Ehk inimene on üle kümne aasta maohaavanditega hobusega tegelenud ja võistleb ning on temaga edukas. Lihtsalt tulebki söötmisel ja kõike tehes arvestada tema probleemidega.
Inimene seletab ka ära, et kui hobusel soodumused haavanditele, siis pole nii öelda midagi teha ja tulebki lihtsalt maol pidevalt silma peal hoida. Stressirohkel ajal (nt võistlused, kolimine) jälle väike ravikuur peale, enne trenni nt lutserni ja palju muid asju, millel alati tuleb silma peal hoida.
But I'm actually totally fine with that. At least now I know what the problem is! (plus I don't have any other life beside my pony so.. hah)
Aga poni ise on väga vapper ja eelmisel kliinikukülastusel justkui lausa teadis, et olgu, kui peab, siis peab. Läks kiirelt treilerisse sinna minnes ja isegi tagasi sõites, täielik kukupai on seal tallis ja no I'm so freaking proud of her! (But yes, she can be a Pony with a capital letter at home.)
Täna tegime natuke (max 10min?) nöörpäitsega seljas sammu platsil ja hiljem veel põllu peal ning she's the best! Valmis pannes oli võõraid inimesi ja üks hobune tuli, teine läks, aga nii rahulikult seisis ja oli muidu vapper. Selle poolest on ravi märke näha. Suht tuul oli ka ja I really don't mind right now, et ta kardab kõike, midagi muud peale natuke sammu me niikuinii ju miskit teha ei saa seega miks mitte kasutada neid trenne ära? Alguses jälle natuke mängisime "hirmsa" ääre kõrval, aga väga lühikese aja pärast oli juba kõik hästi ja polnud mingit probleemi. Yes, I'm talking about Vaiga!
 |
| already 3 years ago?!? |
