Uuesti kontrolli

31. august, see tähendab kahe päeva pärast, see tähendab vähem kui 48 tunni pärast oleme uuesti kliinikus sond maos. Mis tähendab, et ma lähen iga päevaga aina ärevamaks. Muidugi olen hullult põnevil ka, et mis vastuse see kord saame, aga kui tuleb välja, et pole üldse paremaks läinud? Kui on natuke? Kui ongi ära paranenud? Esimest varianti tahaks kõige vähem näha. Varsti oleme õige rohtude koguse ja kellaaegadega kolm nädalat vastu pidanud ning ainult natuke on käitumises paranemismärke näha (yes, it's still something!), kuid tahaks selle ajaga juba paremat loota. Kõige rohkem ilmselt tahaks saada vastuseks, et ainult natuke veel minna, aga näha, et läinud juba palju paremaks. Ja kui tuleb, et ongi ära paranenud? That would be awesome of course, sest siis me ei peaks enam rohkem sinna minema loodetavasti, aga see tõstataks küsimuse, et miks ta ikkagi pole oma olemuselt parem?

 Oeh.. so many questions, so few answers..

Hetkel oleme suhteliselt vaheldusrikkaid trenne teinud. Ohjadega 2x vist platsil ja põllul (awesome girl oli muidugi), käinud käekõrval maastikul üle 10km (uutes kohtades ka which was awesome - like in a fairytale), sõitnud sammus sadulaga, sadulata ja teinud erinevaid harjutusi. Ns käekõrval platsil, põllul, puhastuses lihtsalt, micklemitega straightness trainingut väheke ja no mida iganes mu aju veel välja ei suudaks mõelda! Teised hobused oleksid sillas sellisest treeningplaanist (pluss nänni hulk on lugematu). Aga ma siiski näen paranemismärke! Sadula ja sedelga peale ei lähe enam niivõrd krampi (sadula peale panekul vahib ja tahab näksata, aga vöö polegi nagu murekoht).

There's a light at the end of a tunnel! Not a very bright one, but it's there!

Tahaks tegelikult kirjutada ka ühest tuulisest trennist. Tõeliselt suur tuul oli 2 päeva tagasi ja ma isegi ei vaevunud minna ennast ja poni närvi ajama platsile. Aga mis ma olen siin tallis hullult õppinud, on oma mugavustsoonist väljumist. Ei, see ei tähenda, et hüppame ikka kõrgemaid takistusi ja teeme raskemaid harjutusi (muidugi üks kord peab see hetk ka korraks tulema), vaid tulebki ära kasutada selliseid ilmasid ja olukordi. Kui muidu olen ikka väheke frustreeritud, kui Vaiga terve trenn miskit vahib ja võpatab, mis tähendab, et tegelikult trenni me ju teha ei saagi, siis sellel päeval keskendusimegi lihtsalt sellele kartusele. Ma aksepteerisin seda, et ta kardab neid põõsaid ja puid platsi kõrval and I didn't mind at all! Küsisin peatuseid ja ega me platsi selle ääres, mida ta kartis, ei käinudki eriti. Hoidsime 2-3m vahet ja lasin tal olla. Sealpool küsisin lühemaid peatuseid ja hullult tore oli tunda, kuidas ta väga tahtis sealt lahkuda, aga kannatas need 3sek ära. Vahepeal küljendasime ääre poole ja siis jälle tagasi ja vaikselt mängisime sellega kuni üks hetk vabade ratsmetega ta ise kõndis sinna ja natuke ettevaatlikult, kuid siiski sihikindlalt sammus terve selle ääre võpatamata ära! I was so thrilled! Teistpidi pidin vähe toetama rohkem, but she was such a good girl! The best! Definately hakkan aina rohkem selliseid olukordi ära kasutama.

Ega rohkem vist polegi hetkel. Mõtlesin natuke üles kirjutada asju. Homme jälle magamata öö poni boksis suukorviga 16h söömata. Suvilas hakkas ka ehitus pihta ja proovin teada jooksvalt anda kuidas meil läheb :)