Ainult natuke katkised ponid

Peaaegu kuu aega on ponid kodus olnud ning sama kaua ka blogimisel vahe jäänud. Ponidega läheb noh.. we're alive so I guess we're OK. Aga alustan headest uudistest kõigepealt.

Aleks ei köhi enam. Yay! Nüüdseks üle kahe nädala juba, awesome. Kui Kerstile nädal aega puhtana ütlesin sellest, köhis ta õhtusöögi ajal kaks korda. Like can you not..? Aga ju siis tõmbas midagi korraks kurku vms.. Hopefully..

Umbes kahe nädala eest läksid poisi tagajalad täiesti paiste. Üks õhtu puhastasin teda ja konkreetsed pakud olid all, mis päris kõhedaks võtsid. K'ga konsulteerisin ka ja ajasime sööda vahetuse kaela (kuigi lisasööt polnud vahetunud, siis ikkagi uus hein uues kohas). Määrisin linimenti ka peale ja järgmiseks hommikuks oli poole vähemaks taandunud. Jäi jälgimisele ning iga päevaga läks tunduvalt paremaks. Peale jalutamist võttis koheselt ka tagasi ning seega hoidsin teda liikumises (sammus muidugi) nii palju kui võimalik õhtuti. Umbes nädalaga oli asi korras.  Seega võib põhimõtteliselt heade uudiste alla selle panna.

Samuti ei näe ma Aleksil käiguvahet traavis. Olen proovinud kordel lasta traavi ka joosta ja isegi ebatasasel põllu pinnasel ei märganud minu silm mingit vahet. Kahjuks on need korrad alati nii hämarad õhtud juba olnud, et filmida pole õnnestunud nii, et mingit hobuse moodi asja ka pärast videolt eristuks. Ehk et K'le saata ja ise ka veel vaadata. 

Ontikal

Vaigast nii palju, et hing on tal jälle seest kadunud ja paremaks pole läinud. Pigem just vastupidiselt.. Ma olin valmis selleks, et kolimisega tuleb ilmselt jälle tagasi ta käitumine ja magu hakkab taas tema vastu töötama, aga mitte nii hullu hoo jaoks.

Ehk motivatsioon oli umbes kuu aega täielik 0. Mõlema poniga. Vaigaga käime palju jalutamas ja tahaks nii kaugele lõpuks jõuda, et päevas vähemalt 5km saab tehtud ning nädalavahetusteti poole rohkem. No ja muidugi mingid niisama päevad ka, ohjamine, võimlemine jms. Sest ma ei oska lihtsalt midagi muud hetkel teha, mis talle üleliia igav poleks (kordel sammumine iga päev? no way!) ja samas ma talle karuteenet ei teeks intensiivsemate vms trennidega.
Ehk meil on lihtsalt üks suur surnud ring: 

• Ta peab sööma 24/7
• Saab lisasöötasid mao pärast, kust tuleb veel lisakaloreid
• Kõige rohkem tohib teha sammu käekõrval 

Niiet ta peab koguaeg sööma, otsest trenni ei tohi teha ning me peame palju alla võtma. Sounds easy!

Järgmise rulli saavad ka suure võrgu sisse - vähemalt midagigi kaalukaotuse poole.  Hetkel rulli jäänuseid söövad väikestest võrkudest, mida hommikuti ja õhtuti täidan ning ei jõua ikka ära imestada, kui vähesega tegelikult saavad hakkama terve päeva peale.

kevadel Ontikal

Endiselt istun öösiti üleval ja loen maohaavanditest 24/7, mis ilmselt tekitab omakorda mulle ise juba need. FB's leidsin ka grupi Horses with Ulcers, kus elu käib koguaeg ning olen sealt palju kasulikku infot saanud. Üks kord jagan mingeid huvitavamaid artikleid ka, mille otsa sattunud olen ja proovin midagi kirja saada kokkuvõtlikumalt. Endalgi hea mingitki selgust saada, sest tegelikult on juhtumid ja hobused nii seinast seina, et ei teagi, mida lõpuks sisse sööta.


Tegelikult on mul erinevaid plaane, mida ponidega teha. Just midagi huvitavat ja koos. Aga sellest äkki järgmine kord, kui juba midagi asjalikumat kirjutan peale ühe suure halamise. Kuid vahepeal on siiski seda vaja mu blogis ilmselgelt.

damn, she's so gorgeous!