Kenad päris mõned kuud on vahe blogimisel olnud, aga kõik on vahepeal total mess lihtsalt olnud, et polnud eriti indu midagi kirja panna. (And also, Kersti tegi meist megamõnusaid pilte, mida ma ei saa sotsiaalmeediasse kohe kõiki üles panna, seega elan siin välja :D )

Nii.. kiirelt kurssi viies.. Kevadel kui Alabama minema sõitis ja mu poni üksi jäeti, tõime ühe ägeda kahe aastase kuti Buffoni. Kunagi tegelikult Vaigaga varsana elanud ja I was there when he was born and taking his first steps so very very cool! Aint tal nõme komme lüüa inimesi ja no exactly zero respect. Miskit edenes ikka ka, vähemalt sepaga rahustit süstides ei teinud väga teist nägugi kuigi eelmine kord pidi hüplema ja karglema nii mis hirmus. Kahjuks puhtfüüsiliselt kaugele temaga ei jõudnudki. Kool ja tallitööd surusid mu nii nurka, et suve algades magasin ma mingi at least 16h a day nädal aega järjest ehk kahe kuu uned tagasi. Jep, not so fun. Rääkimata poni mingis töös hoidmisest.
Plaan oli jälle minna Jabarasse mere äärde, kus eelnevad suvedki ning nagu eelmine suvi üksinda taaskord, aga igasugused jamad ja asjad tulid vahele ning see suvi jäi ära.. SIIS tuli mul mingi crazy idea, et koliks poniga Kersti juurde. Yes, WITH the pony. Ja nüüd olengi 2 kuud autosuvilas elanud, mõned korrad harva kodus käinud ja life is good :)

But the best (and the hardest) part was yet to come. FINALLY võtsime end kokku ja käisime maohaavandite kontrollis ära. Jep, pindmine mao haavandumine oligi ehk lihtsalt ärritus, kuid siiski ilmselt kogu meie jama ja probleemide põhjus. Ning maokiintõbi. Ussirohuga veniski seekord pika peale ja sai maaülikooli kliinikus ka selle ilusti kätte.

Mingi esimene nädal oli poni nagu.. the happiest pony in the universe! Jooksis koplis vastu, oli hullult huvitatud inimesega olemisest ja ümbruskonnast ning no can't describe the feelings!! Aga pika peale see hakkas jälle hajuma ning sadula ja vöö peale järgnesid taaskord näod ja nihverdamised (to mention, et ravi alguses seisis nöör kaelas pesuboksis kui saduldasin ning tal oli kõige rahulolevam pilk üldse). Kuid isa oli tööl ja ei saanud kohe kontrolli uuesti minna.

Vahepeal tegime tublisti trenni, käisime metsa ja karjääri avastamas (yes, 2x käekõrval 10km.. locad..) ning olime muidu muhedad (kuigi pony polnud siiski päris see..).

Täna, teisel augustil saime lõpuks kontrollis uuesti käidud. Kiinid on õnneks kadunud, kuid ärritus siiani alles.. Actually even little bit happy sest vähemalt sain taaskord kinnitust, et ma pole päris hull ja ei mõtle asju välja (ning mu poni ei vihka mind lihtsalt heast peast).
Ja no of course mul on väga suur ja extraordinary anne asju ja juhiseid väga valesti mõista, mis tähendab, et olin ravimit liiga vähe andnud ehk ilmselt see oligi põhjus, miks ärritus ikkagi olemas oli. Alguses oli väga suur leevendus, et ei olnudki suurt valu kõhus ja tundis end väga kergena, kuid mida aeg edasi seda rohkem andis siiski see tunda..
Oh well, järgmised 4 nädalat 3x päevas iga 8h tagant süstalt talle suhu toppida, gonna be so much fun!

No aga äkkkkki siiski saame lõppude lõppude lõpuks oma probleemidele lahenduse ning saame hakata elama nagu normaalsed hobused ja inimesed (kuigi olen aru saanud, et 100% tervet hobust tegelikult ei eksisteerigi kuskil probably).

Kindlasti jätan veel enamike asju vahele, aga peamine vist sai kirja, et edasi kergem asjadega kursis hoida.
Ooooh and also, me hüppasime maastikutakistusi!! Nagu yes, olen seda maastikul varem teinud koos teistega (mingeid väga madalaid), aga see oli siiski minu jaoks next level, sest me actually saime neist üle! Ja iga kord ei tõmmanudki mööda, ainult üle ühe hüppe :D

Awesome põllu- ja hüppepildid tegi Kersti (facebook.com/500photosofhorses)

Kliinikus 

disneylandis

nothing special, aga lemmik pilt (don't know why) hetkel

2 aastane täkuke