Uuesti kontrolli

31. august, see tähendab kahe päeva pärast, see tähendab vähem kui 48 tunni pärast oleme uuesti kliinikus sond maos. Mis tähendab, et ma lähen iga päevaga aina ärevamaks. Muidugi olen hullult põnevil ka, et mis vastuse see kord saame, aga kui tuleb välja, et pole üldse paremaks läinud? Kui on natuke? Kui ongi ära paranenud? Esimest varianti tahaks kõige vähem näha. Varsti oleme õige rohtude koguse ja kellaaegadega kolm nädalat vastu pidanud ning ainult natuke on käitumises paranemismärke näha (yes, it's still something!), kuid tahaks selle ajaga juba paremat loota. Kõige rohkem ilmselt tahaks saada vastuseks, et ainult natuke veel minna, aga näha, et läinud juba palju paremaks. Ja kui tuleb, et ongi ära paranenud? That would be awesome of course, sest siis me ei peaks enam rohkem sinna minema loodetavasti, aga see tõstataks küsimuse, et miks ta ikkagi pole oma olemuselt parem?

 Oeh.. so many questions, so few answers..

Hetkel oleme suhteliselt vaheldusrikkaid trenne teinud. Ohjadega 2x vist platsil ja põllul (awesome girl oli muidugi), käinud käekõrval maastikul üle 10km (uutes kohtades ka which was awesome - like in a fairytale), sõitnud sammus sadulaga, sadulata ja teinud erinevaid harjutusi. Ns käekõrval platsil, põllul, puhastuses lihtsalt, micklemitega straightness trainingut väheke ja no mida iganes mu aju veel välja ei suudaks mõelda! Teised hobused oleksid sillas sellisest treeningplaanist (pluss nänni hulk on lugematu). Aga ma siiski näen paranemismärke! Sadula ja sedelga peale ei lähe enam niivõrd krampi (sadula peale panekul vahib ja tahab näksata, aga vöö polegi nagu murekoht).

There's a light at the end of a tunnel! Not a very bright one, but it's there!

Tahaks tegelikult kirjutada ka ühest tuulisest trennist. Tõeliselt suur tuul oli 2 päeva tagasi ja ma isegi ei vaevunud minna ennast ja poni närvi ajama platsile. Aga mis ma olen siin tallis hullult õppinud, on oma mugavustsoonist väljumist. Ei, see ei tähenda, et hüppame ikka kõrgemaid takistusi ja teeme raskemaid harjutusi (muidugi üks kord peab see hetk ka korraks tulema), vaid tulebki ära kasutada selliseid ilmasid ja olukordi. Kui muidu olen ikka väheke frustreeritud, kui Vaiga terve trenn miskit vahib ja võpatab, mis tähendab, et tegelikult trenni me ju teha ei saagi, siis sellel päeval keskendusimegi lihtsalt sellele kartusele. Ma aksepteerisin seda, et ta kardab neid põõsaid ja puid platsi kõrval and I didn't mind at all! Küsisin peatuseid ja ega me platsi selle ääres, mida ta kartis, ei käinudki eriti. Hoidsime 2-3m vahet ja lasin tal olla. Sealpool küsisin lühemaid peatuseid ja hullult tore oli tunda, kuidas ta väga tahtis sealt lahkuda, aga kannatas need 3sek ära. Vahepeal küljendasime ääre poole ja siis jälle tagasi ja vaikselt mängisime sellega kuni üks hetk vabade ratsmetega ta ise kõndis sinna ja natuke ettevaatlikult, kuid siiski sihikindlalt sammus terve selle ääre võpatamata ära! I was so thrilled! Teistpidi pidin vähe toetama rohkem, but she was such a good girl! The best! Definately hakkan aina rohkem selliseid olukordi ära kasutama.

Ega rohkem vist polegi hetkel. Mõtlesin natuke üles kirjutada asju. Homme jälle magamata öö poni boksis suukorviga 16h söömata. Suvilas hakkas ka ehitus pihta ja proovin teada jooksvalt anda kuidas meil läheb :)

Ei jaksa eriti enam

Aina rohkem hakkab hamster jooksuratta peal tunne tekkima (1,5 aastat juba..). Proovid ja proovid ja proovid, aga kuhugi ei jõua. Vastupidi, vahepeal kui juba nagu miskit edeneb, kukud jälle pikali ja hakkad samast või veel kaugemast kohast pihta. Ehk kuidas täna jälle nutumaik suus lahkusime platsilt.Vehi kasvõi porgandiga nina ees ja ta lihtsalt kivistunud ilmega seisab.
Hetkel ilmselt sinna tagasi ei lähe ka. Proovime põllul natuke jälle midagi leiutada ja ratsa hakata asju tegema. Kõike ainult sammus muidugi. Ning proovin finally ennast kätte võtta ja 2x päevas (st hommikul ja õhtupoole) poni piinata (or tema piinab mind.. ?).

Tegelikult väga rohkem polegi. Isal tulid tööl graafikumuutused ehk seminarile saab ta mind viia ja tuua ise ning ponid tulevad koju oktoobri alguses/septembri lõpus (mitte, et ta poleks juba piisavalt paks ja vajaks üle kahe nädalast puhkust jälle seminarist kolimiseni).

2014

Ma ilmselt oleks üks väga suur masendusehunnik kui peaksin ilma oma koerata (still miss and think about you every day) ja "haige" Vaigaga olema üksinda terve suvi. Tegelikult arvan, et ma polekski suutnud seda ja oleks loobunud poole suve pealt. Ehk jälle kui ägedasse talli olen sattunud (I really had no clue that kind of stable can exist). Mina ainult oma pooliku ajuga unustan pooled asjad ära ja mida veel. Ehk kuidas üliägedad inimesed peale jätkuvat Vaiga-masenduspäeva tuju ikka ja jälle tõstavad ning magama rahumeelsemalt saab jääda.

Uusi pilte pole mõtet loota muidugi taaskord :)

2014 lõpp

2014 lõpp

2014 lõpp

Awesome ponies and winter plans

Ma polegi maininud ja tutvustanud ühte megavinget kahe aastast täkuklutti. Ehk pildi peal pole Vaiga, vaid Rodolfo ehk Täpp/Täpi (ja ma pole mingis awkward positsioonis for the first time, yey!). Kersti andis ta mulle ülevaatuseks ette valmistada ning I've had the coolest time with this awesome boy (and look how handsome he is!). Ma muidu piltidelt enne siia kolimist alati teadsin (arvasin) millegi pärast, et mulle teine täkk (Render) meeldib rohkem, aga no can't help the feelings! Kohe algusest peale oli hästi poja. Anyway on ta üks kõige kiiremini õppivamaid hobuseid, keda kohanud, for real! Ma olen ikka päris mõndade hobustega tegelenud ja kõik on väga erinevad olnud, aga no see poni on küll väga eriliselt lahtise peaga. Isegi Vaiga poeg Agdam, kellele esimest korda selga minnes võis hundirattaid seal teha ja esimene maastik oli justkui tudula talle, ei anna täitsa võrrelda. Ehk hobune, kellega saab reaalselt mingeid treeningplaane teha. Esimesed korrad õppisime kordel käima (st sammus ainult), kolmas kord juba käekõrval jalutama ning kuues kord täiesti edukalt traavi (need trennide numbrid umbkaudsed of course). Ülevaatuse "proovis" jäi palju seisma ja ma ise olin ka suht uima ja ei suutnud ennast jälgida hästi teda lahtiselt ajades ja juhtides. Järgmine päev lasin jälle platsile lahti ja no isegi ühte korda ei jäänud kuhugi seisma või mida iganes. Ma hoidsin teda tempos ja ta juba esimesest korrast jooksis nagu A ja O ringiratast mööda platsi läbi hüppekoridori. What kind of horse is this?? 

Sai kole pikalt Täpist jahutud nüüd, aga no he's totally worth it. Had an honor to work with him and learned a lot!

Vaigaga oleme võtnud väga rahulikult. Peale nädal aega Taanis õel külas käimist hakkas ravi kuur pihta ja hetkel tundub tal ok olevat. Ehk ta sai täiesti inimvaba (v.a õhtusöök) nädala ainult süües ning oli pretty happy enne ka. Aga ma vägaväga ei tahtnud olla lihtsalt nii, et nüüd ma tagasi, süstal kurku 3x päevas ja hakkame töötama! Ja ma üritan sõber selle hobusega olla, really not gonna happen. Ehk oleme platsil, põllul ja metsas käekõrval tuiamas käinud. Sest tegelikult peale jalutamise ja sammutrennide me suurt teha ei tohigi kahjuks.. Samas ega nii paksu hobusega väga midagi ei teegi rohkem (and she is F A T ). Natuke on ta ka.. üle käte läinud?! Ma pole tegelikult kunagi saanud öelda, et oh seda  mära (probably sest ma mitu aastat ainult oma märaga olengi tegelenud ja ei saa aru). Aga no praegu on vahel käitunud küll nagu üks tujutsev preili. Põllu peal tegin korraks harjutust väikesel ringi tagajalad risti ja esiots üle ning poni põhimõtteliselt tõmbas käest ära! Like what?! She has never done that before! Muidugi minema/lahti ta ei tõmmanud, aga korralikult viskas midagi küünla ja puki taolist ning no konkreetselt tujutses, et "E I! Mina tahan sinna minna!"  Tegin harjutust edasi ja rahunes maha ning oli nagu pisike koerapoeg pärast armsalt. One weird horse.. Ta üldiselt ka üsna hajameelselt ja mind arvestamata tuli õlaga palju peale ja seisma jäädes astus peaaegu peale. Metsas samamoodi. But I can actually say that I'm also pretty happy because she expresses herself! Not in a good way, but still!

And also poni väga palju lamab koplis. Which is a good thing ehk tunneb end ilmselt ilusti turvaliselt ja rõõmsalt. Ma olen muidu teda enne siia kolimist päise päeva ajal koplis lamamas näinud vaid loetud korrad. Väga meeldiv. Pluss ta ei lase isegi suurest traktorist ennast häirida sellega. Ning muidugi on kõige suurem edusamm olnud üksinda koplis olemisega. Absoluutselt ei huvita teda! Öösel ta peabki kahjuks üksi olema, aga ma pole kunagi näinud, et tal võiks nii suva olla sellest, et teine hobune juurest viiakse. Üks kord muidugi oli suur trall ja möll kui mõned hobused kopleid vahetasid, aga no she has been an angel selle koha pealt.

Oh and it's official now! My pony is coming finally home this winter! Well.. to a summer house, but still! It's my new home now.
Kopliks on aed (pooleks tehtuna lindiga, et päris tänava äärde ka ei lähe) ja talliks 6x2,5m varjualune (isa alles hakkab ehitama) ning heinapall suures heinavõrgus söögiks. Nendele jääb umbes 20x40m ruumi talveks, aga nkn nad istuvad ainult oma söögi juures ja midagi muud ei tee seega suuremat polegi tegelikult talveks vaja. Plats tuleb aia taha põllule ca 30x40m ehk vägaväga lahe!
Ma nii naljaga pooleks üks õhtu ütlesin, et ma ei tea, viin suvilasse oma hobuse see talv (sest tõesti pole suurem asi see tallide valik ida-virus) ning Kersti oli why not? Ehk never say never igasugustele hulludele ideedele, mis kolme aasta eest naljaga räägid. Sõbraks tuleb Vaigale üks Kersti ponidest (thank you a million!!), kes niikuinii puhkusel ja hetkel tundub enamvähem plaanipärane asi olevat.

Kolme nädala pärast Mirjami seminarile ka jälle ning siis vaatab, kas toob kohe peale seda ponid koju või peab natuke edasi lükkama (oleneb, kuidas selleks ajaks seal asjad valmis saavad). Muidugi tõsiselt "hea" heinaaastaga talve valisin ise majandamiseks, aga küll hakkama saame! Hetkel koht olemas, kust seda saab ja kahe hobusega pole ehk nii hull asi.

Ma tõesti üritasin mitte väga pikka postitust teha, aga sinna see alati läheb.. Vähemalt sai ära räägitud ja proovin tihedamalt postitada. Pilte praegu kahjuks palju pole seega saate natuke vanemaid jälle. (Täpi pildid Kersti tehtud muidugi)

Kenad päris mõned kuud on vahe blogimisel olnud, aga kõik on vahepeal total mess lihtsalt olnud, et polnud eriti indu midagi kirja panna. (And also, Kersti tegi meist megamõnusaid pilte, mida ma ei saa sotsiaalmeediasse kohe kõiki üles panna, seega elan siin välja :D )

Nii.. kiirelt kurssi viies.. Kevadel kui Alabama minema sõitis ja mu poni üksi jäeti, tõime ühe ägeda kahe aastase kuti Buffoni. Kunagi tegelikult Vaigaga varsana elanud ja I was there when he was born and taking his first steps so very very cool! Aint tal nõme komme lüüa inimesi ja no exactly zero respect. Miskit edenes ikka ka, vähemalt sepaga rahustit süstides ei teinud väga teist nägugi kuigi eelmine kord pidi hüplema ja karglema nii mis hirmus. Kahjuks puhtfüüsiliselt kaugele temaga ei jõudnudki. Kool ja tallitööd surusid mu nii nurka, et suve algades magasin ma mingi at least 16h a day nädal aega järjest ehk kahe kuu uned tagasi. Jep, not so fun. Rääkimata poni mingis töös hoidmisest.
Plaan oli jälle minna Jabarasse mere äärde, kus eelnevad suvedki ning nagu eelmine suvi üksinda taaskord, aga igasugused jamad ja asjad tulid vahele ning see suvi jäi ära.. SIIS tuli mul mingi crazy idea, et koliks poniga Kersti juurde. Yes, WITH the pony. Ja nüüd olengi 2 kuud autosuvilas elanud, mõned korrad harva kodus käinud ja life is good :)

But the best (and the hardest) part was yet to come. FINALLY võtsime end kokku ja käisime maohaavandite kontrollis ära. Jep, pindmine mao haavandumine oligi ehk lihtsalt ärritus, kuid siiski ilmselt kogu meie jama ja probleemide põhjus. Ning maokiintõbi. Ussirohuga veniski seekord pika peale ja sai maaülikooli kliinikus ka selle ilusti kätte.

Mingi esimene nädal oli poni nagu.. the happiest pony in the universe! Jooksis koplis vastu, oli hullult huvitatud inimesega olemisest ja ümbruskonnast ning no can't describe the feelings!! Aga pika peale see hakkas jälle hajuma ning sadula ja vöö peale järgnesid taaskord näod ja nihverdamised (to mention, et ravi alguses seisis nöör kaelas pesuboksis kui saduldasin ning tal oli kõige rahulolevam pilk üldse). Kuid isa oli tööl ja ei saanud kohe kontrolli uuesti minna.

Vahepeal tegime tublisti trenni, käisime metsa ja karjääri avastamas (yes, 2x käekõrval 10km.. locad..) ning olime muidu muhedad (kuigi pony polnud siiski päris see..).

Täna, teisel augustil saime lõpuks kontrollis uuesti käidud. Kiinid on õnneks kadunud, kuid ärritus siiani alles.. Actually even little bit happy sest vähemalt sain taaskord kinnitust, et ma pole päris hull ja ei mõtle asju välja (ning mu poni ei vihka mind lihtsalt heast peast).
Ja no of course mul on väga suur ja extraordinary anne asju ja juhiseid väga valesti mõista, mis tähendab, et olin ravimit liiga vähe andnud ehk ilmselt see oligi põhjus, miks ärritus ikkagi olemas oli. Alguses oli väga suur leevendus, et ei olnudki suurt valu kõhus ja tundis end väga kergena, kuid mida aeg edasi seda rohkem andis siiski see tunda..
Oh well, järgmised 4 nädalat 3x päevas iga 8h tagant süstalt talle suhu toppida, gonna be so much fun!

No aga äkkkkki siiski saame lõppude lõppude lõpuks oma probleemidele lahenduse ning saame hakata elama nagu normaalsed hobused ja inimesed (kuigi olen aru saanud, et 100% tervet hobust tegelikult ei eksisteerigi kuskil probably).

Kindlasti jätan veel enamike asju vahele, aga peamine vist sai kirja, et edasi kergem asjadega kursis hoida.
Ooooh and also, me hüppasime maastikutakistusi!! Nagu yes, olen seda maastikul varem teinud koos teistega (mingeid väga madalaid), aga see oli siiski minu jaoks next level, sest me actually saime neist üle! Ja iga kord ei tõmmanudki mööda, ainult üle ühe hüppe :D

Awesome põllu- ja hüppepildid tegi Kersti (facebook.com/500photosofhorses)

Kliinikus 

disneylandis

nothing special, aga lemmik pilt (don't know why) hetkel

2 aastane täkuke