Little update

Olen tubli ja aktiivne ja lisan isegi pilte.

Kõige lahedam asi, mis hetkel toimunud, on see, et Vaiga tunneb end hästi. Ma väga üritan mitte ära sõnuda, kuid sellise asja ju peab kirja saama. TIHS läbi ja pidigi jääma see poni nägemine vaid pimedasse neljapäeva õhtusse, kuid õnneks avanes võimalus ka pühapäeva hommikupoole käia ning miks mitte siis juba esmaspäevaks ka talli jääda (tegelikult olen tubli koolis käija).

Neljap olin üsna laip ja jäi kesiseks see lihtsalt tore olemine poniga platsil, aga pühapäeva kohta ei jätku sõnu. Kohe alguses oli armas ja õnnelik ning läksin sõitma (ilmselgelt oli oma osa ka TIHSi motivatsioonilaksul). Oli ka ikka tuult ja täkud kõrval ning ma pole ju ammu temaga reaalset trenni teinud. Aga not even once ta liigutas oma kõrva valesti, leidis pokemoni või tegi tujukat nägu. 20cm hüppasime ka, success! (and the pony loved it!)
Peale sõitu on alati hea justkui lõplik hinnanguleht trenni kohta Vaiga poolt, et kas maha tulles ta kohe pöörab jälle minu juurde, hakkab järgi kõndima ja on muidu armas või seisab kurvalt edasi. Ning täitsa esimene variant oli. Koplisse viies tavaliselt ikka ootab oma õuna ja kui taskud tühjad, siis pikema jututa läheb minema, aga eile ei tahtnud kuidagi mind rahule jätta ja isegi kui juba koplist välja olin jõudnud tuli ikka järgi ja jälgis. Süda lihtsalt sulas täpselt sealsamas ära.

Täna sõitsime ka, kuid oli natuke rohkem hajevil. Muidugi super kõigi muude trennidega võrreldes viimasel ajal, aga eile oli parem. Sellegi poolest valmis pannes ja peale trenni oli mõnus, tore ning suhtles ja koplisse jättes pööras ringi alles siis kui ma juba koplist väljas.
No täitsa lõpp kui lahe, et tal hästi tundub kõik olevat!

no kui armas saab olla

Ning vist on ka aeg hakata oma postitustesse kaasama ka ruuna Aleksit (5a), kes Vaigale seltsi tuleb koju. Ning minu hoolitseda on selleks ajaks. Tema kirjelduseks.. Üks korralik taskuhobune on, rohkem vist polegi vaja. Ehk tõsiselt armas, aga esineb käiguvahet, mis tähendab, et trennis ei käi. Ehk talvel saame siiski maastikul jalutamas ikkagi käia. Eks siis näeb, kuidas tal on, sinnani veel natuke aega.
Temaga olengi ka iga kord midagi teinud, kui tallis praegu käinud. Käime metsas jalutamas, pikemalt puhastuses, natuke maatööd jms. Täna tegime selle pikema saba puhastuse ka ära. Natuke taidles jälle alguses ja tal hakkab tegelikult üsna kiiresti igav ning märku sellest andma. Muidugi mis võiks saba pikalt kammimisest igavam ka olla? Aga kiitsin palju ja palusin rahulikult seista ning lõpuks harjus ära, et inimene ei peagi suhtlema koguaeg kui tema läheduses ollakse.

Seoses Aleksi ja Vaigaga tuleb ikka teemaks ka muidugi ülekaal. Täielik mõistatus ikka eesti hobuste juures.. Vaigast ma saan isegi aru. Ta pole trenni üldse teinud, juba suve algul oli paks ning praegu vahepeal ka vähe parema rohu peal käinud. Kuid siiski mitte kauaks. Kuid Aleks on kõikidele mõistatus. Ta on viimased kuud olnud täiesti lühikese muru peal, mis peaks tõesti lihtsalt närimist soodustama, kuid mingeid kilosid ei kujutaks küll ette, et võiks tekkida pekina. Ja õhtuti saab väheke heina ka. Ok, ta ei käi trennis, aga sellegi poolest. Iga nädalavahetus, mis näen teda, on minu meelest jälle suuremaks õhust ja armastusest paisunud.
Vaiga on ikka väga korralik rasvapall hetkel, lausa ohtlikult tegelikult, aga hetkel pole väga midagi sellega teha ka. Ta on niigi madala muru peal, liigutada ma teda iga päev ei saa (ning seoses haavanditega ei tohtinudki) ning nädalavahetusteti ei saa ka teda korraga hingetuks jooksutada. Loodetavasti ta hea enesetunne säilib ja saab koju kolides mingi reaalse dieedi- ja trenniplaani välja mõelda, mida ka jälgida saaks (mitte nii, et kas täna on tal valus või ei - saab midagi teha või ei).
Ka sõites oli selline omamoodi tunne koguaeg sees, et liigu nüüd ponike, aga samas saan aru, et liiva sees sellise kehakaaluga ei saagi väga midagi oodata, pluss võhm on ju täielik 0 hetkel. Aga vähemalt liikus ja mõtles kaasa niiet mina olen nii rahulik kui võimalik on.

Uudistest veel nii palju, et kolimine lükkus edasi ja ponid tulevad koju novembri alguses. Kui nüüd kõik ilusti plaanipäraselt läheb. Alguses oli suht kurb, sest see kuupäev oli ju niii ligidal juba, aga tegelikult on hea, et see aeg, mis ma oktoobri lõpust 10 päeva Itaalias, saan rahus magada, et hobustega kõik korras ja nende eest hoolitsetakse praeguses tallis hästi.

Esimene pilt ja järgnevad kaks Mia poolt tehtud :)

üks korralik talveks valmistuv eestlane

Ning kas kellelgi veel jamasid ja blogger keeldub piltide laadimisest? Proovinud igasuguseid restarte ja erinevatest kohtadest, kuid endiselt jamab.. URLiga lisades ainult laseb.

Kõik on tegelikult tore ja roosa

Oktoober on kuidagi juba kätte jõudnud (kuidas?) ja talli ehitus on täies hoos. 13. septembrist alates olen koolis ka korralikult käinud ja seega poni vaid reedest pühapäevani nüüd 3 nädalat näinud. Aga arvan, et kuigi igatsus tapab iga päev, siis see lahusoleks tuleb meile mõlemale mingil määral kasuks. Poni saab ka puhata, terveneda ja natuke hobuseelu niisama elada.

Tegelikult on selle kuu ajaga päris palju vaja tasa kirjutada. Esiteks käisime Mirjami seminaril taaskord. 8-12. september olime Massus ja 3 päeva ehk 9 - 11 oli tegelikult need päris seminaripäevad. Taaskord silmi avav ja õppisime palju juurde ning tundus, et poni jäi ka ilusti rahule. Mina muidugi käisin ikka veel iga 8h tagant talle ravimit manustamas ja olin muidu natuke aktiivsem seal tallis. Ka seminari ajal Vaigaga platsil olles pidin täpsel kellaajal sadulast maha hüppama ja mul oli kogu ravimi varustus platsile kaasa võetud, väike doping ja lutsern (jah, taskud olid neid täis :D ) sisse ning läks edasi. Pärast mõtlesin, et tegelikult oli vist päris ebaviisakas pidevalt käe peal kella vahtida - ma ausalt ainult selle pärast! Esimesed 2 päeva oli ta vägaväga armas ja tubli ja tõeline rõõm oli seal temaga teha. Mul oli enamuse ajast suu kõrvuni, sest she was just that perfect! Isegi, et 3h pidime järjest platsil olema ja õppima (kuigi aint seismises ja sammus harjutused), pakkus ta koguaeg mulle midagi veel ja lausa ootas, et näidata asju ja ma talt midagi veel küsiksin - väga harukordne asi selle ponilise juures. Isegi tallis oli kõik need päevad täielik kukupai ja tahtsin lihtsalt ta tasku pista ja ööbimismajja kaissu võtta (kuigi tall 2min kaugusel). Kolmandal päeval oli juba selline vana "haige" Vaiga tagasi. Eks tal oli kindlasti eelnevatel päevadel raske ka ja väike tüdimus juba peal, sest augustis sõitsime üsna harva ja seda ka vaid lühikest aega korraga. Pluss boksis oli saepuru väga peenike, mistõttu köhis päris rämedalt. Öösel rohtu viies ehmusin päris ära ja igaksjuhuks leotasin ta heina ka. Vähemalt ninnu püsis niiske koguaeg. Igaljuhul oli väga põnev ja tore ning äge ka vaadata, kes esimest aastat osalesid.

pai poiss Aleks

Koju jõudes läks tema hoopiski ühe mära ja ruunaga koos koplisse, kes talle tundmatud (mõni kord õue peal olid näinud üksteist). Aga said kohe hästi läbi ja natukese aja pärast jäi ainult märaga. Muidugi oskab ta ka korralikult sigatseda ehk koplite vahetusel ja kui teine mära nt trenni, siis tuleb hooga lindi alt läbi - no mille jaoks! Saab särtsu, aga ikkagi. Ta läheb aina julgemaks selliste asjadega kahjuks.. Ja see pole väga asi, mida saab välja treenida nii et proovin mitte liiga üle muretseda, et mu poni suure kiiksuga on (samal ajal kui 2a tagasi võis ka ühe korde taga tõmmelda, aga läbi ei proovinud isegi never ever tulla).
Ei hakka igast trennist kirjutama, mis teinud oleme nende nädalavahetustega, aga proovin võimalikult palju ja üldistavalt kirja saada. Esimesest nädalavahetusest niimoodi ei mäletagi ausalt öeldes midagi. Ainult seda, et reede õhtul pimedas kolmanda hobusega tegeledes (Vaiga-Aleks-Täpp) ei tahtnud väga platsil minema minna, sest nii väga igatsesin kõiki ponisid ja kahe päeva pärast pidin ju jälle ära minema. Aga sellised ninnunännu trennid olid.
Üleeelmine nädalavahetus (so 24-25sept) oli üks väga suur küsimärk Vaiga osas. Täkud olid platsi kõrval koplis. Reedel kordetasin ja mõtlesingi natuke traavi ka paluda, tal tundus parem ka olevat. Saba käis nagu propeller taga ja ma ei pidanud midagi palumagi, sain traavi ja galopi ja muid hüpperinge täitsa vabatahtlikult. Hmm, täitsa põnev oli. Järgmised päevad väga konkreetselt kõndis koplis eest minema ja pühap lausa jooksis! Seda poni võib kasvõi peksta ning järgmisel päeval pöörab pea ära ja natuke kõnnib eemale, aga mornis näoga laseb ikkagi päitsed pähe panna (lause esimene pool pole ausalt päris kogemustest! :D ). Seega oli päris huvitav ja naljakas mul. Laup peaaegu käisin üle kaela ka temalt, sest miks ju minna hullu poniga sadulata sõitma täkkude kõrvale. Muidu oli niikuinii vähe luuludega, aga kui teine hobune platsilt minema ka veel läks, siis talle aitas ja pani värava poole tuhatnelja 180 kraadi minema. Mul pole ausalt õrna aimugi, kuidas ma sinna selga jäin (siit lifetip: Paks ja kohev lakk võib säästa su elu!). Aga võtsin asja huumoriga ja kuidas ei saakski?
Järgmisel päeval käisime koos teise märaga maastikul. Sai natuke tukkuda teise sabas.

Eelmine nädalavahetus oli ta kõige armsam vahukoorene roosa poni üldse ehk ma surmkindel, et nad koplikaaslasega teevad mingeid aineid öösiti. Reaalse laksu all oli! Heas mõttes muidugi. Nii rahulik ja siiras ja tore. Reedel mu kutsumise peale tuli kohe koplis vastu ja väga raske oli iga kord teda sinna tagasi viia. Laup käisime taaskord koplikaaslasega maastikul, 10,5km, 2h. Sammus ainult muidugi. Muidu oli mõnus ja tore, aga karjääris lasime kõiksugustel liivast küngastel liugu, mis talle kohe õ u d s e l t meeldib ehk sai pulsi üles ja seda ülejäänud pooleteist tunniks. Mul oli siiski ülimalt tore ja sain nautida viimast ilusat jalutuskäiku seal metsas (vähemalt enne järgmist suve). Natuke tuuline oli, aga ilus värviline ja muidu mõnus. Pühap tegime nagu reedelgi miskit tilulilu platsil ning lihtsalt sulasin seal because she is just that cute and perfect! Ma võiks lihtsalt terve blogi kirjutada sellest, kui armas ta on, aga see peaks sel juhul lõputu olema because she is just that cute and perfect!

Tegelikult oli eelnev nädalavahetus ka muidu vägaväga tegus. Kolm päeva (ok, kella seitsmest õhtul reedel kohal ja pühap pool 6 õhtul minema) ja 11 trenni, reedel 3, laup ja pühap 4. And I loved every second of it! Kõik hobused olid nii kuradi toredad ja ägedad, et jääb sõnadest puudu. Kuigi tegelikult nendest 11 reaalselt sõitsin ma vaid 2 trenni. Kõik muud olid sellised lihtsalt puhastuses, metsas jalutamas, maatöö platsil jms. 

Pühapäeval sain ma ühe ägeda hobuse, Tuusaga, ka sõita! Mia hobusega siis. Hästi tore, aga selline omamoodi loom. Väga hästi näitab su vead välja and well.. I have a lot of them! Väga VÄGA pikka aega treenerita sõitmist oma natuke katkise poniga on korralikult oma töö teinud ehk ma ausalt ei tea, kuidas ma nii halvale tasemele olen langenud.. Käed elavad mingit oma elu, jalad lopendavad teises kohas, no mis iganes! (Endiselt tänulik oma ponile, et ta mind välja kannatab, love u!)
Mia andis nii hea istakutrenni ka ja pärast näitas võrdluseks pilte trenni algusest ja lõpust.. piinlik.. Aga sellest, kui istak mingil määral paika pandud, julgen isegi 2 pilti üles ka panna (Mia autor ofcooors). Käte probleemist jagu ei saanudki, aga vähemalt piltidelt nüüd nägin, mida ta täpsemalt mõtles ja saan järgmine kord proovida parandada. Ning samuti lahe, kuidas kohe mu krampis õlad ka järgi andsid. Enamikel sõidu piltidel see probleem sees mul ja koguaeg proovin õlgu lõdvestada, aga tuli lõpuks välja, et asi polnud siiski konkreetselt selles. Niinii aitäh Miale! 
Ning Tuus on ka äge ja temaga nii ilusat tööd tehtud! Of course he has flaws, but who doesn't?

tore, et üritan, aga miks ma alati mingi tomat ja twinchin?

noh, peaaegu

Tall on ka kohekohe valmis ja ponid tulevad juba järgmisel laupäeval kojuuu!! So awesome! 

Ma kunagi lisan siia postitusele veel pilte, praegu ei jaksa telefonist neid sorteerida :) 


Ja vabandan ka postituse poole teksti pärast, blogger otsustas oma elu elama hakata vahepeal ja ei taha ka suure palumise peale tagasi koju tulla.