Failing to plan. Again.

F: Marleen Tiirik

Lubasin seekord Täpilisele ponile keskenduda kirjutades. Ta on ikka kohutavalt vahva ja siiras ja tubli ja tore, mis tähendab, et kui juba temal motivatsioon langeb, siis on see karmim kriitika, mida hobuse poolt saada võiksin..Tegelikult pole asi üldsegi nii hull, ma lihtsalt ei suuda järgida mingit jätkusuutlikku plaani.

Muidugi tuleb ta ikka rõõmsalt vastu ja kui kommi ka veel saab, siis on kogu keskendumine sinu käes. Aga ma tunnen, et ta ei ole enam niiiii püüdlik nagu alati. Positiivse poole pealt on ta oma mootori üles lõpuks leidnud. Eks platsil (ice, welcome back..) mängides ikka teeb igasuguseid trikke ja on nunnu, aga muidu pidi ikka korralikult vaeva nägema, et ta heas tempos traavis kordel hoida. Need varutuseta maatööd ja kordetamised on tohutult siinjuures aidanud. Esiteks, pean ise end 100% keskendumas hoidma ja olen saanud tema erinevaid külgi rohkem tundma õppida. Teiseks, üksi minust eemal olles, kuid siiski mind jälgides, on see andnud talle enesekindlust ja seda ruumi, et ei pea päris mul nagu sabarakk küljes istuma kui miskit toredat teeme (ning kiitus ei hõlma alati teda mingi.. all over me..). Sealjuures on nii tore ka temaga nüüd maastikul jalutamas käia (it has always been fun ofc). Hirmsa asja juures muidugi toetan rohkem, aga kui palun tal ikkagi end kokku võtta ja nö üksi tegeleda sellega vahepeal, siis he tries his heart out and is such a brave guy! (No how can you not love him?!)
See energia üles leidmine andis ilusti tunda ka ratsutades. Arvatavasti saatis K mingeid vaimseid signaale Täpile, et me lõpuks traavitama ka hakkaksime ja poni otsustaski ilmselt, et mis seal ikka. Minu jaoks oli iga edasipürgiv liigutus kullast ja seega tegin vist karuteene sellega, et tal mitu korda lubasingi traavi minna, sest nüüd õpime tagasi tulemist jälle :D See oli ka probably kõige suurem motivatsioonilangus meile mõlemale, sest pidevalt tekkisid lahkhelid (ilmselgelt ei kakelnud me otseselt ratsme otsas vms), millest me kohe välja ei pusinud. Seega otsustasin korraks uuesti kordele temaga minna. Isa panin teise otsa ja poni pani ühe trenniga jälle kõik õpitud asjad peas klappima ning see oli tõesti niiii tore päev. Täpi oli ka peale trenni hoopis rõõmsamas tujus ja hopefully saame üle asjadest. 

Seega olin vahepeal üsna kurb ja nõme oli niimoodi alt vedada hobust kui ta on iga sekund igas olukorras ja tegevuses niii püüdlik (no isegi boksiukse parandamisel on igati nõus kaasa aitama) ja ma ei suuda talle öelda, mida ma tahan.. Igas negatiivses on aga alati midagi positiivset seega on samas nii tore vahelduseks nö ratsutamisprobleemiga tegeleda, mitte jälle kellegi tervise pärast masetseda.
Vahepeal hakkas ta suuliseid palju närima võrreldes sellega, et muidu ta on suust vägaväga rahulik. Aga isegi kordetades ainult krigises. Seega on 2 varianti - natuke väikseks jäänud valjad istuvad ikka väga ebamugavalt ja pigistavad või on asi hammastes. Suulistes ei usu, et asi on kui neid vahepeal vahetanud ei ole.
Esimene variant on hetkel tegelemisel ehk niikuinii olid uued valjad tellitud ja ootame neid. Teine variant on ka ootel ehk järgmine nädal vaadatakse kikud ka üle. Seega hetkel oleme suulisteta sõitnud ja asi tundub toimivat.
Teiselt poolt surub aga uue sadula ost ka aina rohkem peale, sest praegune on ikka liiga ümara paneeliga tema jaoks. Ümber ei saa ka toppida, sest Vaigale istub see väga hästi praegu ja temaga teeme tunduvalt pikemaid sõite. Aga arvatavasti kui see ost kohale jõuab, siis vaatan jälle thorowgoodi poole.

Vahepeal olin tegelikult päris tubli trennitamisel ja ponidel kilod koos dieediga lausa lendasid, aga nüüd on jälle libe ja rõve ja mingisugune kevadväsimus koos kooliga tapab. Täiesti kohutav, kuidas lihtsalt ei jaksa ega taha midagi teha, vaid suudaks ainult magada.
Täpile lisan nüüd trennikavasse rohkem maastikul jalutamast ja uudistamist ning maas painutamist. Ja muidugi ratsutamine! Üritan seega võimalikult palju ta füüsilise arenguga tegeleda, aga samas meele erksana hoida. No niii raske on ju mitte liiga palju nõuda selliselt lahedalt ponilt, aga teisalt võimalikult palju asju enne suve teha kui samas peaks ka puhkepäevi sinna vahele koguaeg viskama, et ta kõike ajus seedida saaks. Aga ma vägaväga üritan mingit plaani järgida ja vaheeesmärke seada. I suck at this. But I'll give my best.

Vist sai Täpist ka nüüd korralikult pikemalt kirjutatud lõpuks. Ma olen väga uhke enda üle, et suutsin hoida end tema ülistamisest ja taevani kiitmisest. He still deserves these compliments, but i guess it's also good to have a critical mind for a change :)

Vaigaga ka natuke kurssi viies - tal läks jälle palju halvemaks nüüd hiljuti.. Kui muidu oli mulle suureks üllatuseks, et sadulaga koplisse minnes oli isegi pigem uudishimulik ja ei pannud eriti tähelegi seda, siis nüüd pigem sammub teisele poole kui näeb. Samuti on jälle tohutult pinges ja extremely spooky (tavaline kui tal halvem). Läti proovid näitasid, et tal on endiselt veri aneemiline (nagu suvelgi) ja soovitasid umbes kuu aja pärast uue vereproovi võtta kui ta nüüd dieedil ja trenni teeb. Tema kikud saab ka järgmine nädal üle vaadatud ja vägaväga positiivne on see, et tulijateks on vetid Maaülikoolist kliinikust, kes Vaiga looga põhjalikumalt kursis ja näevad lõpuks, mida ma nende kõikide sümptomite all silmas pean kui neid seletanud olen iga kliiniku külastusel. Pluss endiselt on see ebamäärane piirkond turja-vasaku õla-vasaku kaela poolelt väga fishy minu jaoks. Samas 2 kiropraktikut-massööri ei leidnud nagu midagi. Nüüd kapju tehes ei tulnud taas mitte ühtegi üleliigset liigutust sepale ja poni jäi peaaegu tuduma. Mind hoiab aga alati positiivsena sellised veti või kliiniku külastused - at least I'm really trying and maybe THIS time we'll get closer to the answer :)

Aga üritame vaikselt trennitada ja kuhugi areneda. They are still the best ponies in the universe so it should be easier :)

There is no neutrality in riding: you are either actively improving your horse or actively breaking him down

Ilusate talveilmadega kaasnevad ka ilusad suusarajad ja aktiivsed suusatajad, kes on Vaiga õudusunenägu. Tegelikult kõik inimesed, kes ei liigu nagu inimene peaks, on äärmiselt kahtlased. Ja muidugi can't blame, naljakalt liikuv võõras loom on endale ka ju päris hirmus?
Ehk sai üle pooleteist aasta vist stiilselt hobuse seljast maha tuldud. Tegelikult hakkasingi hüppama maha kui korraga mäe alt võsa tagant suusatajad paistma hakkasid, aga Vaiga otsustas mu maha ronimisele natuke kiirust juurde lükata ja ise ees igaksjuhuks koju ära minna - kes teab, milleks need suusad võimelised on?! Läksime pärast aga uuesti tagasi ja kohtasime neid samu trennitajaid. Hoidsin poni liikumises ja natuke hüpeldes ja silmi punnitades saime selle hirmuga seekord hakkama. Üldiselt oli ta täna väga ärevil ja ei keskendunud absoluutselt, kuid kuna kavas oli hill work, siis läksime ikkagi mägedesse.
Kuigi ma korralikult muiates kõndisid koju poni järgi, siis olen enda peale ka korralikult pahane, et ma ta sellisesse olukorda jätsin. No ei suutnud sealt sadulast kiiremini alla hüpata või suusatajaid nähes teist teed valida..?
Ilmselt olen liiga julgeks läinud viimase kuu aja jooksul maastikul, sest Vaiga on tõeline superstaar olnud. Eile läksime hämaras jalutama ja koju jõudsime täiesti pimedas. Kuskil 45min kondasime ringi, kuid siiski pigem tuttavat ja avaramat rada pidi. Kõiksugu jubedad kõrged raiutud puude virnad tee ääres, mille peale ta varem isegi valges kiiresti sääred tegi, tundusid üsna tühised ja poni marssis vapralt mul kahe sääre vahel. Oleme ka üldiselt lihtsalt nöörijupp näpus seljas mõne tiiru õhtuti teinud and she rocks the whole world!
Paraku on ta olemus jälle pigem allamäge läinud. Ootame, et veterinaar vaataks hambad ja selja-jalad uuesti kõik üle, sest no there has to be something!! Ta küll annab vasakut esijalga hästi ja hoiab jne, kuid pigem alati venitab sellega ja üritab selle andmisest minema pääseda. Samal ajal kui teisi kõiki jalgu pakub ise. Nüüd jälle teeb sadula peale natuke nägusid ja eriti liikuda ei taha. Kuigi mulle tundub alati, et tal on peale kerget trenni-jalutamist natuke parem. No.. ei oska nagu eriti enam midagi öelda.
(See veterinaari saamine Ida-Virumaale on muidugi omaette kunst ka.. Nagu ootaks kõrbes vihmapilvi..)

Täpist ehk järgmine kord rohkem. Natuke on tal motivatsioon langenud ja üritame rohkem lõbusat teha - käime maastikul jalutamas ja kohti uudistamas. Samas on ta liikumiselt aina aktiivsem ja kasutab ise oma mootorit rohkem.

Oh kuidas tahaks juba kooli ära lõpetada ja huvitavaid asju teha. Vahepeal oli nädal aega vaheaega, mis oli täpselt see, mida ma vajasin ponide jaoks. No sellist mitu kuud järjest täielikku motivatsioonipuudust koolis polegi olnud. Mingi hetk on alati ikka paremaks läinud, aga no ei võta kuidagi vedu hetkel. Igatsen aina hobustega tegelemist, talli koristamist ja artiklite ning videote vaatamist ning lihtsalt õues aega veetmist. Aga no naaaatukene veel pingutada! :)

Jagan ka mõnda artiklit, mille kunagi salvestanud siia olin. Kindlasti oli mul kavas ka midagi juurde kirjutada kunagi, aga avaldan need siis niisama - ju siis olid huvitavad :)

http://www.thehorse.com/articles/40217/behavior-problems-in-mares-ovaries-arent-always-to-blame

http://www.thehorse.com/articles/38693/feeding-the-ulcer-prone-horse

Leidsin ka äärmiselt huvitava blogi! Väga palju mõtteid, nii uusi kui ka vanade kordamist, olen sealt saanud, kuid ei hakka neid kõiki eraldi välja tooma. Igaljuhul kindlasti lugemist väärt!
(Eriti hetkel hoiab mul mingit motivatsiooni, kui hobustega midagi välja ei tule ja ei oska nagu kuhugi liikuda)

http://www.nelipotcottage.com/

Suvi, tule juba!

Kõik teed viivad Lätti

Eesti 100

Kirjutan eraldi postituse ka praegusest seisukorrast ponidega.

3 nädalat tagasi sai Vaigaga Lätis kliinikus käidud kuna Peptizole + Sukralfaat ravimikuur oli otsa saamas ja kindlasti oli vaja kontrollis sondeerimas käia. Kuna aga Tartus hetkel see võimalus puudus ja Tallinnasse ka ei saanud, siis kiire kõne Lätti ja mõne päeva pärast olimegi teel. Täpi sai ühte suuremasse talli selleks ajaks kupatatud ning kõik tundus ok.
My pony was as superstar as always of course :) The other one also. 7h sõitu möödus Eestis lõuna poole jõudes küünte närimise ja stressamisega, sest teeolud olid öösel alla igasuguse arvestuse ja tuisuga tulid need jubedad kurvid üksteise järel väga järsku silme ette. But I have the best dad (kel on 20a rekkajuhi kogemust) so everything worked out fine. Kliinikus oli väga tore, suur ja avar ning inimesed võtsid soojalt vastu. Ära peab märkima, et poni oli end viimased 2 nädalat super hästi tundnud seega ma pigem arvasin, et magu on puhas ja kõik hästi. Joke is on you - maos oli erinevates paikades endiselt tugevamaid ja nõrgemaid ärritusi nagu tal alati olnud on, aga seekord olid neid päris palju. Seega olen aru saanud, et ilmselgelt ei saa asi olla ainult maos. Õnneks olid samal meelel ka sealsed arstid. Tehti vereproov maksanäitude vaatamiseks, sest eelmine aasta võetud näidud olid osalised suurenenud ja pandi poni rangele dieedile. Samuti anti "tungiv" roheline tuli ratsutamiseks. See tähendab tund aega sammu maastikul.Samuti jäeti ta siiski sukralfaadi peale. Tagasi minnes oli hobune 30 sekundiga peal ehk this horse never stops to amaze me :)

 

väsinud ponid peale pikka päeva

Praegu tunneb poni end "okeilt". Pole küll nii särasilmne ja rõõmus nagu ta vahepeal oli (jällegi - ei tea, millest), aga saduldamisel on enamvähem ja sõites on lausa suurepärane. Poleks elu sees uskunud, et suudan temaga rahulikult mööda küla, kus koerad hauguvad ja teepooled "õuduseid" täis, jalutada. Kuigi ta pole endiselt päris tema ise koplis olles, siis ei näe ma ka põhjust trennitamine pooleli jätta. Hetkel oleme ka vaikselt traavitama hakanud ning kogu selle uue elustiiliga kokku kilod lausa lendavad. Niiet hea seegi! Varsti vaatab hambad ja selja ka uuesti üle ja eks näeb.

Vaiga arusaam rahulikust sammumaastikust ehk tulemuseks läbivettinud hobune

Täpiga tegime eile väheke traavi ja käisime kodunt päris kaugel jalutamas (käekõrval siiski). Traav oli küll mitte minuvoliliselt, aga üleminek oli tema poolt sujuv ja pigem edasipürgiv seega lasin tal voolata. Niiet linnuke kirjas! Olen ka väga rahul, et ta hakkab aina rohkem üle saama sellest Vaiga armastusest. Ning vastupidi. Nad kasvasid alguses nii tugevalt kokku korraga, et oli võimatu poisiga ilma suurema draamata kodunt natuke kaugemale minna, sest Vaiga karjus boksis ja Täpi mul käekõrval ning kogu küla kajas nende lauluhäälest.

See külm on tohutult mitte motiveeriv, aga õnneks päikesepaiste ikka sunnib mind õue minema.  Panen seega pilte sellest kaunist loodusest, mida avastamas Vaigaga iga päev käime :)

home!

täpiline

Jaanuar

Avaldan oma jaanuaris kirjutatud mustandi, mis järjekordselt lõpetamata jäi, aga üle lugedes kehtib see endiselt. So enjoy!

So I actually really miss the busy life. Mulle väga meeldib, et olen sellest ajast saati, kui esimest korda suvilasse kolisin ponidega, saanud hinge natuke tõmmata ja esimest korda elus natukenegi millelegi muule kui hobustele ja tallitöödele keskenduda. Aga ma juba hakkan igatsema seda igapäevast bokside tegemist, söötmist, ajaga võidu jooksmist, 24/7 füüsilist tööd ning kell 11 õhtul tuppa jõudmist ja südaöiseid kiireid õhtusööke, et kell 6 hommikul jälle sama rutiiniga alustada :)
Sellepärast ongi tegelikult naljakas, et nüüd, kui 2 hobust vabapidamisel kodus, ei jõua ma tegeleda asjadega..? Ja Ontikal elades ja toimetades sain kuidagi imeväel isegi oma uurimistöö tehtud..
Eriti märkasin seda nüüd, jaanuaris, kui Vaiga ravikuuri endale sai ja ma jälle kellaajaliselt nii hommikul kui ka õhtul koguaeg süstaldega ringi jooksma pean. Lõpuks midagi sunnib mind ka nädalavahetustel varakult ärkama ning ei saa kooli minnes üles ärgata viimasel minutil. (yes, I've been soooo lazy) Seega olen endale nüüd ka rohkem füüsilisi tegevusi nädala sisse planeerinud ning hobustega mingi trennikava paika pannud (ma ausalt seekord järgin seda!).

“Those who make the worst use of their time are the first to complain of its brevity.” (Jean de La Bruyère)

Seega mida aeg edasi, seda rohkem olen ma kindel, et tahan peale selleaastast suve välismaal kätt proovida ja kogemusi juurde saada. I absolutely LOVE it here at home, aga ma ilmselgelt tunnen, et see pole minu nö final stop.

Ponidest nii palju, et Vaiga tõmbab endiselt motivatsiooni alla ja Täpi jälle tõstab seda suure jõuga. Ma arvan, et paremini ei saaks hetkel kokku võtta olukorda. Ühesõnaga Vga loodetavasti ülejärgmine nädal jälle kliiniku külastus kontrollimiseks ning Täpi üllatab taaskord every. single. day. Kui muidu on üldlevinud tõde niikuinii, et hobune ikka õpetab inimest jne, siis temaga see päriselt ka on nii! Ja mitte ainult filosoofilises mõttes. Aga see poni konkreetselt õpetab hoopis mulle trikke ja näitab selliseid tegevusi, millest ma pole ammu unistanud hobustega tegeledes. Vähemalt on ääretult kokkuhoidlik poni - kordetades pole ühtegi nöörijuppi vaja ning maatöö saab samuti tühjade kätega tehtud. Rääkimata tema talutamisest platsile ja tagasi jne.

Tegelikult tahtsin ka seda praegusel hetkel eriti kuuma teemat lahata - kui kaugele me tegelikult hobused nende looduslikult keskkonnast toonud oleme. Kuigi ma mõistan inimeste ülemõtlemist grupis "horses with ulcers", panevad sealsed küsimused isegi mind vahepeal pead sügama. Kui on soovitused olnud, et porgandit kindlasti mitte anda, vaid osta mingeid x-maiuseid, siis tekibki küsimus, et kust see kõik nii valesti läinud on? Kui porgandis on suhkrut keskmiselt 5% ning samas karjamaarohus võib see protsent ulatuda kohati isegi 25ni ning tuues veel võrdluseks 2 porksi päevas vs 24/7 karjamaal, siis pole vist nagu eriti küsimustki..
Arvan, et on väga hea edasiminek igasuguste müslide ebavajalikkuse rõhutamisel. Sealjuures pole ma ise ka absoluutselt puhas leht - ikka sai seda "kaalulangetamise" müslit kunagi ostetud, sest pakend ju ütleb, et sobib paksudele hobustele!? Siinkohal pean aga tõdema, et Josera omaga olin küll rahul - karv läikis nagu kuld ja silm säras. Terviseprobleemidest rääkimata. KUID on endiselt väga pikk tee veel minna, et see poleks esimene valik hobusele baassööda loomisel. Muidugi maailm on täis erandeid ja kindlasti on ka nende kõikide toodete hulgas vastavate probleemidega indiviididele olemas sobilikke ja vajalikke söötasid, kuid esimese asjana pakkuda sööda otsijale kõikvõimalikke müslisid..? (and there's a lot of them!)
Müslid ja muu ebavajalik on omaette teema, aga veel tahtsin oma mõtiskluseks mainida teemat, kus hobused ühel või teisel karjamaal seedimisega hakkama ei pruugi saada. Ning tegelikult polegi tegemist ülemõtlemisega - vabalt looduses ei jääda terveks suveks ühele lopsakale rohumaale pidama või ühest lopsaka rohuga kohast teise. Pluss see trenn, mida inimene hobusele pakub, pole tihti "päris tingimuste" trennile ligilähedanegi, kus hobused kümneid kilomeetreid päevas liikuda võivad. Siinkohal aga ei saa otseselt süüdlast otsima hakata. Mul endal tekib lihtsalt vahepeal masendus peale, et tegelikult olen ju nii võõrandanud oma ponid nendest tingimustest, millest ma unistan neile pakkuda. Aga noh.. nagu Vaiga terviselugu on mulle õpetanud - kui ei saa millegi vastu võidelda, siis proovi sellega paindlikult elada.

Seega mida saab ära teha? Või mida mina olen üritanud ära teha?
Esiteks söövad hobused küll 24/7, kuid heinavõrgust. Selle poolest on see mägine Sinimäe küll suure eeldusega, et hobustel hein all, kuid jooginõu künka üleval, siis 'hill work' on igapäevane trenn neile nii kui nii. Proovin käia nendega võimalikult palju käekõrval jalutamas mitu kilomeetrit korraga - taas tulevad mäed kasuks. Pimedal ajal ei riskinud enam minna vahepeal, aga nüüd saab jälle seda harrastama hakata. Olen neile kopli ka nii planeerinud (nii palju, kui mul siin ruumi planeerida on), et nad peavad võimalikult pika teekonna ette võtma, et teisele poole jõuda. Ning last, but not least - 50g mineraali peotäie põhuchaffiga on täiesti piisav nii kaua kuni ma ei näe vajadust millekski muuks.

Olen juba pikemat aega mõtteid siia ja sinna veeretanud nendel teemadel ning mõtlesin midagi kirja ka panna, kui blogi juba ka olemas. Ma endiselt väga tahan ka maohaavanditest midagi põhjalikku kokku kribada, aga ma pole eriti produktiivne selles osas kui nüüd väga aus olla ja mitte tühjasid vabandusi tuua.

Eks annan teada, kui järjekordne kliiniku külastus selja taga ja mis tulemused on.