One more pony

Ma pean ruttu postituse ära tegema kahel põhjusel. Esiteks muidu tuleks vist vähemalt kuu aega veel oodata, sest mul ausalt pole niisama istumiseks minutit ka eriti vaba. Ning teiseks on mul hullult ilusaid pilte, mis meist Sinimäel tehti, kus peal Aleks ka, kes nüüd enam minu hoole all pole. Aga veel vist pole liiga imelik temaga koos pilti panna :D

So here it is!

Üldiselt läheb meil tasaselt. Vaigaga uurin ikkagi edasi, mis kamm temaga olla võib ja eks näeb, millal ja KAS see jama üks kord lõppeb. Aga for now ei oska üldse ennustada temaga plaane - eks iga kord ta enda järgi vaatan.

Suveks kolisime samuti Tallinna külje alla taaskord tagasi puhkama. Aga sügisel ehk septembril kolin tagasi seekord lausa kahe musta poniga! And yes, you guessed right, both of them are all mine! Ehk kuude kaupa mõtlemist, selle teema üle naljatamist ja arutlemist viisid meid veel ühe eestlase ostuni. Kolme aastane üsna hiljuti ruunatud ruunaga siis tegu, keda ma eelmine suvi ka ülevaatuseks ette valmistasin (Täpi, Täps). Seega päris huupi hobuse valik ei tulnud. Suveks olen temaga võtnud plaani kordel lõdvestama ja painutama saada, sest hetkel jookseb pingsalt pea üleval ning omaette eesmärgiks võiks ka olla saada suve lõpuks talliväliselt jalutamas käidud seljast. Eks talvel töötame vaikselt edasi, nokitseme asjade kallal ja valmistume ning järgmine kevad ja suvi võiks tõsisemaks tööks minna. Sounds like a plan, aga eks näeb kuidas vett veab, sest hobused on ühed huvitavad loomad, kellega mul pole veel plaanide teostamises eriti õnne olnud. Nüüd esmaspäeval ronisingi talle ka esmakordselt selga (varem oldi temaga platsil seljast jalutatud ka) ja mister oli magic of course :) I reallllly love him! Väga väga raske on mul peale Vaiga kohtamist olnud leida hobust, kellega ma tahaks sama palju tegeleda ja noh.. I think you know the right feeling :) Seega loodetavasti kõik sujub meil hästi ja nüüd saab kahe hobuse kohta alati siit teada. Very exciting!

sai mustangi laka alt välja kooritud

Nii nii varsti!

Minu jaoks hakkab alles mõne päeva pärast tegelik suveperiood, kus hobused saab suuremasse koplisse kappama ja sööma lasta. Olen blogimisega õige tagasihoidlik olnud praegu, aga püüan asjadega mingil määral kurssi viia.

Kuu ajaga on nii palju juhtunud, et hobused käisid vahepeal Sillamäel tivolis lõbusõidul ja Olerexis kohvi ostmas. Muidugi minult luba küsimata kella kuue paiku hommikul. Ehk avastus oli suur kui hommikul ärgates ja kooli sättides polnudki hobuseid aknast vaadates tervitamas. Üks mees oli seal neid väidetavalt vapralt karjatanud mööda külateid, et vähemalt Sillamäe liikluski jälle tööle saaks hakata. Tuttav andis meile isaga otsingute ajal teada, et nad on teel Sinimäe ehk kodu poole Sillamäe poolt. Vat, kui tore! Põllul neid nähes tulid rõõmsalt vastu ja ei teinud sellist nägugi, et miskit valesti oli. Igaljuhul oli huvitav pulssi kiiresti üles viskav hommik. Ah ja muidugi peale tivoli trippi olid ühed tavalised postkastid ühe aia ääres tohutult hirmsad, et anna või otsad! :)
Aga hobused õnnelikud ja lõbusad ning mina kah õnnelik, et kõik hästi lõppes. Teinekordki! (not)

Vahepeal oli mul sünnipäev, mis tähendas seda, et sain ema abiga Vaigale Peptizole ravimi ostetud. 28päevane kuur pärast bussidega Tartu ja tagasi kastitäie narkotsiga sai äsja läbi ning tulemusi on justkui umbes täpselt 0. Mingid valumärgid nt harjamisel jms on mu meelest vähenenud või täitsa kadunud ja seega ei oskagi nagu midagi muud teha kui käsi laiutada ja ikkagi poni mingil määral trennis hoida, sest kevad ja must. eat. every. single. thing.

Tivoli tripi lõigus olev teinekordki pole üldse vale seal lõpus. Aleks tahab ikka maailma avastada ning on vahepeal naabri aias kolamas käinud ja kartupõllu vagusid kündnud. Iga hommik, mis ei alga aknale koputusega "su hobused on lahti" on täielik rõõm. Muidugi pole asi nii hull ja kaugele poni ei lähe, aga kas ei võiks nii paar päeva veel kannatada?! Aga eks muru on ikka rohelisem teiselpool aeda.

täiesti tavaline argipäeva lõpp

Väga millestki rääkida polegi. Muidugi võiks suure hala kirjutada jälle sellest, kui tänuväärne ma ikka olen, et ponid see talv ikka kodus olid ning kui äge on, kui koolist koju jõudes nad sul nagu kutsikad väraval vastas on ja ära minnes pressivad kaasa ennast. Ja kuidas Vaiga õhtul terassiuksest sisse vaatab ja jõllitab kuni keegi märkab, sest ilmselgelt on kommiaeg. Või kuidas vanemate külasolekul diivanil magades hommikul aknast välja vaatasin ning Aleks oma moluga vastu vahtis. Ning iga auto, kes majast mööda sõidab jääb seisma või aeglustub väga, sest what the hell! Hobused!

Igaljuhul it has been such an awesome winter. Need 7 kuud möödusid täielikult väheke liiga kiiresti ning ootan juba nii väga uuesti sügist! Muidugi ootan ka suve ja kõike, mis see endaga kaasa toob!

Suvest veel nii palju, et sain endale üürikorteri ja täitsa kohe töö ka. Ma hakkan aina tsiviliseeritumalt elama, people, awesome!

Mõni päev veel nautimist ja siis juba kolimispäev - muidugi nii enda kui ka poni(de) asjad (it would be actually quite weird if only mine or hers). Siis saate ühe ägeda uudise osaliseks ka, aga ilmselt jõuan sotsiaalmeedias sellega blogist ette :) Can't wait!