Don't deal with a hungry, ulcer mare

 Mu märake on ikka üks väga vahva tegelane. Üks päev võid mööda küla seljas ainult nöörpäitsetega jalutada ilma ühegi üleliigse liigutusega ning teine päev on hea, kui maatööd tehes surma ei saa. Niiet note to self: Ära looda midagi lõbusat teha kui päeval viskad hobuse viletsa muruga koplisse ja ta ei saagi ainult pea heinarullis istuda.. Tegelikult kui aus olla, siis oli mul siiski küllaltki lõbus. Tegin natuke midagi maast algul ja mõtlesin, et teen seljas ka midagi kerget nagu eelmine kord, aga umbes kahe minuti jooksul sain aru, et väga halb idee, sest kaugel kaugel põllu taga seisis ju mingi auto! And damn this is freaking scary! Either way sain palju naerda, sest kui jälle maha rahunesime ja nokitsesime millegi kallal, siis tuli see auto jälle meelde ja kabjad lendasid igas suunas... Lihtsalt.. Märad...?

Saimegi lõpuks ka ühe põllunurgakese, mida pole aastaid hooldatud ja seega on suhteliselt katsumus maas seal midagi teha, sest ma lihtsalt ei suuda nii suuri samme võtta ja koperdan iga 5 sekundi järel. Aga pole hullu, vähemalt olemas :)

Täpikene on endiselt kohutavalt armas ja ma ei oska eriti midagi muud tema kohta öeldagi, hullem kui kutsikas õue peal + need armsad hirnatused :)  Nüüd saame jälle trennitama ja ennast vormi hakata ajama. Täna jooksid neil "õnneks" kõvakettad koguaeg kokku ja trallisid õhtul ringi ning põletasid heinakõhtusid.

Polegi midagi tähtsat tegelikult kirjutada, lihtsalt tahtsin uuesti rõhutada ja mainida kui armsad ja lahedad nad ikka mul kahekesi on - äkki kellelgi ununenud vahepeal :)

Edit: Tegelikult eile öösel jäin mõtlema, et ikka kohutavalt mugavaks olen läinud ja see passion ratsutamise ja hobustega treenimise vastu on kuhugi end ära peitnud ja see on mind kohutavalt kurvaks teinud viimasel ajal. Kõik on olemas ja võiks ja läheks, aga... Ei lähe. Ja mitte lihtsalt selline kerge motivatsioonilangus, vaid ma isegi ei oodanud hobuste söötmist ja kõike seda nii väga oma päevasest rutiinist nagu varem. Tuli meelde, kuidas iga päev kooli kõrvalt Ontikal bokse nühkisin, trenni tegin, kogu talli majapidamist üleval hoidsin ja nüüd ..? Väga hea tugev enesekriitika ja "võta ennast kokku" laks oli, et ei jõua juba homseid tegemisi hobustega ära oodata and I truly mean it :)

Pildid endiselt Marleeni tehtud, tänkjuu!

how can you not have that kind of smile with these two?!

 

Veel üks väike note - Soovitusi headele horsy bookidele? Ei mõtle niivõrd tehnilise, vaid nagu näiteks Alois Podhajsky Minu hobused, minu õpetajad ehk selliseid motti andvaid. Hetkel on mul see lakke tõusnud ja tahaks kinnistada seda :)