Little update

Olen tubli ja aktiivne ja lisan isegi pilte.

Kõige lahedam asi, mis hetkel toimunud, on see, et Vaiga tunneb end hästi. Ma väga üritan mitte ära sõnuda, kuid sellise asja ju peab kirja saama. TIHS läbi ja pidigi jääma see poni nägemine vaid pimedasse neljapäeva õhtusse, kuid õnneks avanes võimalus ka pühapäeva hommikupoole käia ning miks mitte siis juba esmaspäevaks ka talli jääda (tegelikult olen tubli koolis käija).

Neljap olin üsna laip ja jäi kesiseks see lihtsalt tore olemine poniga platsil, aga pühapäeva kohta ei jätku sõnu. Kohe alguses oli armas ja õnnelik ning läksin sõitma (ilmselgelt oli oma osa ka TIHSi motivatsioonilaksul). Oli ka ikka tuult ja täkud kõrval ning ma pole ju ammu temaga reaalset trenni teinud. Aga not even once ta liigutas oma kõrva valesti, leidis pokemoni või tegi tujukat nägu. 20cm hüppasime ka, success! (and the pony loved it!)
Peale sõitu on alati hea justkui lõplik hinnanguleht trenni kohta Vaiga poolt, et kas maha tulles ta kohe pöörab jälle minu juurde, hakkab järgi kõndima ja on muidu armas või seisab kurvalt edasi. Ning täitsa esimene variant oli. Koplisse viies tavaliselt ikka ootab oma õuna ja kui taskud tühjad, siis pikema jututa läheb minema, aga eile ei tahtnud kuidagi mind rahule jätta ja isegi kui juba koplist välja olin jõudnud tuli ikka järgi ja jälgis. Süda lihtsalt sulas täpselt sealsamas ära.

Täna sõitsime ka, kuid oli natuke rohkem hajevil. Muidugi super kõigi muude trennidega võrreldes viimasel ajal, aga eile oli parem. Sellegi poolest valmis pannes ja peale trenni oli mõnus, tore ning suhtles ja koplisse jättes pööras ringi alles siis kui ma juba koplist väljas.
No täitsa lõpp kui lahe, et tal hästi tundub kõik olevat!

no kui armas saab olla

Ning vist on ka aeg hakata oma postitustesse kaasama ka ruuna Aleksit (5a), kes Vaigale seltsi tuleb koju. Ning minu hoolitseda on selleks ajaks. Tema kirjelduseks.. Üks korralik taskuhobune on, rohkem vist polegi vaja. Ehk tõsiselt armas, aga esineb käiguvahet, mis tähendab, et trennis ei käi. Ehk talvel saame siiski maastikul jalutamas ikkagi käia. Eks siis näeb, kuidas tal on, sinnani veel natuke aega.
Temaga olengi ka iga kord midagi teinud, kui tallis praegu käinud. Käime metsas jalutamas, pikemalt puhastuses, natuke maatööd jms. Täna tegime selle pikema saba puhastuse ka ära. Natuke taidles jälle alguses ja tal hakkab tegelikult üsna kiiresti igav ning märku sellest andma. Muidugi mis võiks saba pikalt kammimisest igavam ka olla? Aga kiitsin palju ja palusin rahulikult seista ning lõpuks harjus ära, et inimene ei peagi suhtlema koguaeg kui tema läheduses ollakse.

Seoses Aleksi ja Vaigaga tuleb ikka teemaks ka muidugi ülekaal. Täielik mõistatus ikka eesti hobuste juures.. Vaigast ma saan isegi aru. Ta pole trenni üldse teinud, juba suve algul oli paks ning praegu vahepeal ka vähe parema rohu peal käinud. Kuid siiski mitte kauaks. Kuid Aleks on kõikidele mõistatus. Ta on viimased kuud olnud täiesti lühikese muru peal, mis peaks tõesti lihtsalt närimist soodustama, kuid mingeid kilosid ei kujutaks küll ette, et võiks tekkida pekina. Ja õhtuti saab väheke heina ka. Ok, ta ei käi trennis, aga sellegi poolest. Iga nädalavahetus, mis näen teda, on minu meelest jälle suuremaks õhust ja armastusest paisunud.
Vaiga on ikka väga korralik rasvapall hetkel, lausa ohtlikult tegelikult, aga hetkel pole väga midagi sellega teha ka. Ta on niigi madala muru peal, liigutada ma teda iga päev ei saa (ning seoses haavanditega ei tohtinudki) ning nädalavahetusteti ei saa ka teda korraga hingetuks jooksutada. Loodetavasti ta hea enesetunne säilib ja saab koju kolides mingi reaalse dieedi- ja trenniplaani välja mõelda, mida ka jälgida saaks (mitte nii, et kas täna on tal valus või ei - saab midagi teha või ei).
Ka sõites oli selline omamoodi tunne koguaeg sees, et liigu nüüd ponike, aga samas saan aru, et liiva sees sellise kehakaaluga ei saagi väga midagi oodata, pluss võhm on ju täielik 0 hetkel. Aga vähemalt liikus ja mõtles kaasa niiet mina olen nii rahulik kui võimalik on.

Uudistest veel nii palju, et kolimine lükkus edasi ja ponid tulevad koju novembri alguses. Kui nüüd kõik ilusti plaanipäraselt läheb. Alguses oli suht kurb, sest see kuupäev oli ju niii ligidal juba, aga tegelikult on hea, et see aeg, mis ma oktoobri lõpust 10 päeva Itaalias, saan rahus magada, et hobustega kõik korras ja nende eest hoolitsetakse praeguses tallis hästi.

Esimene pilt ja järgnevad kaks Mia poolt tehtud :)

üks korralik talveks valmistuv eestlane

Ning kas kellelgi veel jamasid ja blogger keeldub piltide laadimisest? Proovinud igasuguseid restarte ja erinevatest kohtadest, kuid endiselt jamab.. URLiga lisades ainult laseb.