Värskeid muljeid ja talveplaane

Mõtlesin, et peaksin oma 3-4 kuud draftis olnud postituse ka avaldama lõpuks.. Võiks palju asju selles muuta, aga las ta jääda täpselt nii nagu mu mõtted olid Eestisse tagasi jõudes. Üritan lähipäevil midagi informatiivsemat hetkesest eluolust ja möödunud aastast in general kirja panna.

Minu 3 kuud kaugel ookeani taga on läbi ja hetkesed emotsioonid on kergelt morbiidsed. Igatsen seda hobusekultuuri, kus inimesed teavad, kes on hobune, inimesed on rõõmsad ja avatud ning naudivad oma elu.
Hobusekultuurist nii palju, et ma väga hindasin seda, kui palju erinevaid alasid oli esindatud. Samuti olid kõik väga okei sellega. Võistlev takistussõitja küsib, et mis alaga tegeled ja kas western või english ning kõik on väga okei kõikide vastustega. Mis aga väikses Eesti õhkkonnas on hakanud aina rohkem häirima, et kõik treeningviisid on justkui üksteisest lahutatud, mis lahutab ka inimesi ja sulgeb neid aina rohkem omaenda maailma. Mis mulle Mirjami farmis väga meeldis oligi see, et mõni hommik sõitsid koolisõiduhobusega (and man, this was hell of a dressage horse), päeval hüppasid täisverelisega ja õhtul lassotasid veiseid quarteriga. Samas võis need kõik hobused oma aladega ära vahetada ning nad kõik said oma ülesannetega hakkama. Jah, iga tõug on aretatud just mingil põhjusel, kuid oeh, kuidas need hobused oma tööd armastasid.
See pani mind aina rohkem mõistma, kui palju hobused tegelikult tööd ja eluks vajalikku haridust vajad, et nii nende jaoks eluvõõras keskkonnas hakkama saada. Nad ei ole koerad, no neid ei saa mingil juhul maiuste ja armastusega ära osta. (ok, teen siinpuhul erandi oma poni-kutsika Täpiga :D ) Just see on asi, mis mind vaquero traditsiooni hobukäsitluse juures paelub. Pea kõik need 20 hobust, kes Mirjami juures olid, olid niivõrd haritud ja oskasid igasugusest probleemist ise välja tulla. Või vähemalt mõtlesid välja parima variandi. Ning oh kuidas nad inimesele alt üles vaatasid kui oskasid neisse vaid austusega suhtuda. See omakorda süstis minusse nii palju enesekindlust hobustega. Ma poleks kunagi uskunud, et ma lihtsalt ühe hobuse pealt teisele roniksin ilma, et ma midagi nendest eelnevalt teaksin. See on ikka tohutu distsipliin, mida hobustega ja hobustele vaja on. Distsipliin, mida aga on vaja ainult õiglaselt kasutada. Ma arvan, et see ongi üks suur viga, mida on niii kerge teha igasuguse sellise hobukäsitlusega.

Ma ei suutnud kaua aega aru saada, miks antud hobusekäsitlus nii austatud ja hinnatud on. Käsitlus, kus tundub, et hobune on okei, aga nende treenerite käes oleks tegemist justkui tegelemata olenditega. Nad aga panevad hobused olukorda, kus nad peaksid ise väljapääse mõtlema. Sealjuures ei jää aga inimene näägutama koguaeg hobusele kõrvale. Ei, on "good deal", kus küsitakse kohe vähe ning sellele järgneb action. Selleks on aga hobusele olukorras olemine ebamugavaks tegemine, millest hobune tahab välja saada. Kas ma ise tegutsen igas olukorras nii? Ei. Kas nemad tegutsevad igas olukorras nii? Ei.
Mulle meeldis väga Martin Blacki ja ühe veterinaari koostöös tehtud väike dokumentaalfilm, kus seletati elusolendi närvisüsteemi tööd ja kuidas hobune (ning üldse kõik) õpivad. See sisaldas palju stressi käsitlemist. Mis panigi mõtlema, et kas on üldse võimalik hobuseid ainult stressivabas keskkonnas ja treeningus hoida? Mina arvan, et see pole võimalik. Kui selleks on ainult trikitreening, kus hobune saab maiuseid trikkide eest, siis ei hari see tegelikult hobust põhjalikult. Ta õpib trikke, kuid ei hakka probleemolukorras mõtlema, kuidas stressirikkast olukorrast (milles ta pole kunagi varem olnud) välja tulla. Ning siit järgnevad kõiksugused probleemkäitumised, kuidas hobused nii spookyd on, sest paljudes olukordades tuleb eemaldada segavad faktorid (platsi ääres igasugu asjad vms), mitte õpetada hobusele tegeleda probleemiga.
Väike stress on alati hea hobusele, kui see on õpetlik ja sellele järgneb stressivabastus. No ei ole võimalik lõvidega samal maalapil elada ilma stressita :D

Inimeste enda ebakindlus hoiab hobuseid tagasi. Me oleme harjunud KÕIKE kontrollima. Mul oli eriti raske lasta ratsmeid lahti. I mean, mentaalselt katkise täisverelisega maastikul. Ja ma ei suutnudki seda sel päeval teha.Täpsemalt oli ainult minu käe all üks hall kuue aastane galopirajalt tulnud täisvereline. Mentaalselt ikka päris katki nagu arvata võib. Pluss oli tal sada terviseprobleemi, mida mina ikka väga palju tähele panin. Mul oli alguses ikka täielik piin saduldada hobust, kes hambaid selle peale näitab ja kuidagi olukorraga õnnelik pole. Tema probleemiks oli ka see, et antud hobuse omanikud olid ratsutamisele talle veelgi ebamugavamaks teinud rippudes ratsme otsas ja põntsudes sadulas. Tegemist oli aga EKSTREEMSELT tundliku hobusega. Iga pinge, mis sa sadulas tegid, väljendus tema kaudu koheselt. Seega töötasime alguses selle kallal, et tal oleks ratsutamine üldse mugav. Ehk ma ei pannud oma raskust esimesed nädalat sisuliselt üldse sadulasse. Mirjam kiitis mu pehmet kontakti seega sellega probleeme ei olnud. Esimesed nädalad seega keskendusin ainult ta lõdvestamisele ja meil läks super hästi iga kord. Siis aga hakkasid kõige suuremad õppetunnid, kus ma pidevalt jäin mingile tasemele temaga toppama. Näiteks kui hakkasid julgemalt sadulasse istuma ja seega temalt rohkem nõudma. Jälle läks super hästi sellega, et küsisin aina rohkem kontakti ja enda keha hoidmist jne. Siis aga läks hobune spookyks ja nagu allamäge kõik. Sain suht karmid sõnad, et ei ole võimalik ju koguaeg nii sõita. Pidin näitama, mida hobune teeb, kui ratsmed ära annan. Ühesõnaga kohutav - ainult valgus laiali, ei osanud end üldse hoida, oli täiesti sassis omadega nii füüsiliselt kui vaimselt. Tegime seega palju esi- ja tagaotsa lahutamise harjutusi ja 'ühe ratsmega sõitmist' ja see oli murdepunkt, kust ma tundsin, et olen päriselt ka hobust harinud, sest ta oli aina rohkem käsitletavam ja inimest usaldavam ka teistes olukordades ja maast. Muidugi enne igat trenni tegime ka maast alati päris palju. Kõrvade lidutamine ja lipu/steki ründamine asendus nööril lõdvestava ja märguannetele reageeriva hobusega. Saduldamisel maailma õnnetuim hobune asendus kikkis kõrvade ja koplis vastu jooksva kutsikaga. Ma olen nii ääretult tänulik sellele hobusele ja Mirjamile, kes näitasid, kui suureks abiks suudab inimene hobusele olla isegi, kui loomal on nii palju probleeme. Isiklikult toonitasin siiski iga kord hobuse omanikule, et teeksid siiski endoskoopia ja laseksid ta igatepidi üle vaadata, aga kuna not my horse, siis see oli ainus, mida teha sain. Minu kogu jutu point on lõpuks see sama stressi jutt - umbes esimene kuu aega selle hobusega oli meile VÄGA stressirohke. Nii palju õppetunde meile mõlemale, mille peale ma oleks ammu loobunud temaga. Aga kui saime sellest murdepunktist läbi, muutus absoluutselt kõik paremaks. Hobune muutus absoluutselt igas olukorras nii palju lõdvestunumaks. Isegi koplis teiste hobustega oli seda näha.
Olen nii tänulik just selle eest, et antud hobune muutis ka kardinaalselt minu ja Vaiga elu ja suhet. Kes ei tea, siis tal on aastaid olnud igasuguseid jamasid tervisega, mis võrdub õnnetu hobune nii koplis kui ka trennis. Olin pidevalt püüdnud süda kõvaks teha ja teha trenni, sest kaalu peab ju kontrolli all hoidma ja tegelikult veterinaarid andsid ikkagi rohelise tule kergeks liikumiseks. Eestisse tagasi jõudes läks poni siis kohe uuesti töösse ja mul pole kunagi Vaigaga nii lõbus olnud. Ponil koplis silm särab ja päitsetega koplisse minnes tuleb rõõmsalt ligi, mitte ei looda, et ma ei märka teda. Ta pole nende kõigi aastate jooksul kunagi ise ka nii palju ratsutamist nautinud. Teistest hobustest eemal vaba ratsmega traavi ja galoppi suvakas suunas? - no problemo :D Ma olen endiselt veendunud, et mingi kamm tal ikkagi on, suurima tõenäosusega midagi tagajalgadega, aga ta astub siiski päris julgelt ja läheb aina paremaks liikumiselt koguaeg seega ei jaksa ausalt öeldes muretseda enam hetkel.

Kole pikk jutt tuli nüüd ainult ühest asjast, aga pidin selle lõpuks kuhugi kirja saama.

Aaaa, ja Buck Brannamani seminaril sain ka lõpuks osaletud!! See oli üks kõige ägedam kogemus ja mu kauaaegne unistus sai teoks, isegi varem kui julgesin kunagi arvata! Kliinik kestis 3 päeva ja kolmandal päeval sain ka ise hobuse selga ja ratsa osaleda. Mul küll paluti palju pilte teha ja muidugi iseendale ka tore mälestus, aga paraku selle mehe iga sõna kuulamine ja tema ratsutamise jälgimine võttis kogu tähelepanu.. Iga hommik tegi enne klasse nö demo-sõidu ja kõik võttis sõnatuks.. Kuu aega hiljem umbes käisin juba Tallinn Horse Showl ja sealse koolisõidu vaatamine oli küll täielik piin ja lihtsalt piinlik selle kõrval. Milline kergus ja reaktiivsus ja keskendumine. Muidugi tõi Brannaman hästi hea näite lõpus: "A lot of people come to me and say that they wish they had a horse THAT sensitive. And I always say that no you don't. Cause you wouldn't know what to do with it." Sama kehtis ka minu puhul kui osade Mirjami enda hobustega sõitsin - Ma tõsiselt ei osanud alati midagi ette võtta kogu selle tundlikkusega. Nad olid perfektsed, kuid mul oli lihtsalt tihti nii piinlik nende loomade ees ja peal. 

Räägin lühidalt hetkesest elust ka. Esiteks armastan, armastan, armastan oma praegust elu! I have such awesome ponies, such awesome people around me everyday and the best work. Kes veel ei tea, siis võtsin Ukumäe talli pidamisega novembrist üle. Hetkel on siin 14 hobust ja tööd on.. palju :D Musklid aga kasvavad iga päev ja mulle meeldib, kui õhtul magama jäädes oled nii kartulikott, et jõuad vaevu silmadki kinni panna.
Proovin järgmises postituses rohkem rääkida hetkest elu-olust ja teistest hobustest ka :)

Kogus pilte ja mälestusi ka sekka

Virginia is for Lovers

Olen endiselt kohutav blogipidaja. Kes veel ei tea, siis tulin juuni lõpus USAsse Virginia osariiki hobustega töötama ja treenima. Kirjutasin ka postituse, kui olin umbes poolteist nädalat siin olnud, aga see jäi unarusse nagu ikka. Seega avaldan selle :)

"Olen end enamvähem siin teiselpool maakera sisse seadnud ja naudin kõike sajaga. Mitte siinset kliimat. Padupõhjamaisele inimesele, kes unistab üks kord töötamisest polaarjoonel põhjapõtradega ja Islandil hobustega, ei sobi siinne ilm kohe kuidagi. 38 kraadi sooja + tohutult suur õhuniiskus annab korraliku igapäevase saunaskäigu tunde kätte. Muidugi mainimata, et ratsaplatsil lõõmava liiva peal on asi veelgi toredam. Aga pole miskit teha, liigutused on mul lihtsalt paar kaadrit tagapool :D

Kus kohas üldse olen?
USAs Virginias Middletown'is Mirjami farmis. Siin on 18 hobust, kamp veiseid, koeri, kass ja väga palju lahedaid inimesi. Mirjamil on siin isiklikud, treeningus olevad ja üürihobused.

Kuidas tavaline päev välja näeb?
Mõned päevad tegin Mirjamiga kõike koos, et rütmi sisse elada ja asjadega end kurssi viia. Nüüd on minule jäänud hommikused tegevused, milleks on poolte hobuste sisse toomine, söötmine, jootmine jms. nipet-näpet. Siis edasi nii, kuidas igal päeval juhtub. Kas on vaja kuskil käia meil, kohe ratsutama, veiste aedasid korrastama ja ühesõnaga - kõik tööd, mida ühes farmis ette saab kujutada. Ja seda kõike endiselt antud kuumuses. Isiklikult olen juustest varvasteni enda higiga kaetud juba hommikul kella kaheksaks, kui on vähemalt 25 kraadi ja lämbe. Sealjuures on mu enda valik, millal üles ärkan - otseselt kella aja pealt pole vaja hobuste juurde hommikul joosta, aga kuna siin läheb väga kiiresti palavaks, siis proovin aina varasemaks oma ärkamist saada.

Millised on hobused siin?
Asi, mida ma tohutult armastan hobuse ja üldiselt loomade juures on see, et nad on alati nemad ise. See toob ka kõige paremini esile hobuste kasvatuse ehk inimfaktori. Sest instinktid on neil endiselt samad. Ilmselt see laseb mind ka kõige kodusemalt tunda igalpool, sest hobused kui loomad on ikka samad. Aga siinne inimfaktor - ma pole vist kunagi kohanud niiii hästi käituvaid hobuseid. Mitte kuskil, mitte kunagi (nii paljusid korraga - siin pole ühtegi kommeteta hobust). Kuigi ma enda omasid ikka korralikult harin viisakusega, siis ka nemad on ikka veits matsid siinsetega võrreldes :D See annab ainult motivatsiooni edasi püüelda Eestis hiljem!
Ratsutamisel ja ratsutamisel on ka ikka tohutult vahe sees. See tunnetus, mis nende hobustega on, on ikka hoopis teine."

Nüüd olen siin olnud pea 2 kuud ning muljeid on rohkesti juurde tulnud. Ma juba tean, et hakkan Eestis tihedat hobukultuuri igatsema. Isegi mitte seda kultuuri siin otseselt, aga lihtsalt seda, et kõik teavad, mis või kes on hobune ja ma pole veel kohtanud siin inimest, kelle peres keegi ei ratsutaks vms. Siin on nii palju parke, kus käiakse koeraga jalutamas, tervisejooksu tegemas ja ratsutamas. Hästi tavaline on lihtsalt nädalavahetusteti või iga paari nädala tagant panna hobused treilerisse ja sõita kuhugi, kus siis toredad tunnid sadulas veeta. Farmis, kus mina elan, käiakse tuttavate juures veistega töötamas või lihtsalt lõbutsemas, st. lassotamas. (hobused treileriga kaasas muidugi)
Ühe üürihobuse omaniku soovil käime nüüd reedeti (kolmekesi) trail ride'l kohas, kus kunagine olümpia kolmevõistleja hoiab VÄGA suurt maaala koos krossitakistustega. Tõesti väga muljetavaldav koht - muru on ilusti niidetud, palju pikki ja laiasid "sirgeid", kus pikalt galoppi või traavi lasta. Takistusi on siin samuti väga madalast tasemest väga kõrgele. Igaljuhul väga huvitav oli esimene kord (ehk täna) ning ma ei suutnud terve aeg naeratamist lõpetada.

Palavaga olen põhimõtteliselt ära harjunud. Ma olen üllatunud, kui kiiresti mu ratsutamisvõhm tagasi tuli. Pidi tulema ka muidugi, sest siinsed trennid pole 10min sammu, 20min trennitamist ja 10min sammu. Ei, alguses pea iga hobusega töötan maast natuke, siis tund aega väga korralikku trenni ning oledki küps. Ja nii 4 hobust järjest. Ka +35 kraadiga lauspäikese käes keskpäeval. Väga suureks plussiks on muidugi see, et siin pole pea üldse putukaid. Hobused kannavad küll kärbsemaske ja teistest tallidest mööda sõites olen ka näinud palju tekke, aga ausalt öeldes pole aimu ka, mille eest. Halvemal päeval on tõesti kärbseid näos ja rinnal, aga pole kuidagi võrreldev Eestiga.

Hobuseid on siin igas värvis ja konformatsioonis - appaloosad, quarterid, soojaverelised, täisverelised, peršeron - you name it. Ponisid otseselt ainult pole, kuigi enamik quartereid on Eesti mõistes ikka ponimõõdus turjalt. Samuti on hobused väga erineva tasemega - hästi tundlik hästi ratsastatud koolisõidu perspektiiv, "rope horses" (ehk kellel on veiste lassotamise haridus), off-the-track täisverelised ja erineva tasemega üürihobused.

Äkki sain selleks korraks praegu muljetatud. Ma ausalt kirjutan veel nii kaua kui siin olen. Vähemalt lisan pilte.

PS. Igatsen kohutavalt oma ponisid. Nad kolisid lõuna-eestisse loodusesse selleks ajaks elama kui siin olen ja kuigi nendega on enamvähem kõik korras (putukad teevad niinii liiga..), siis teise-kolmanda nädala lõpuks hakkas jube igatsus pihta. Ma ei kujutaks ette olla rohkem kui 1 kuu veel eemal niiet ilmselt oli hea, et ma ei saa USAs korraga rohkem kui 3 kuud viibida. Aga niinii varsti juba näen! Õnneks ma tunnen end siin väga koduselt ja pole olnud otseselt intsidente ega hetki, kus ma tahaks Vaiga juurde "põgeneda" - lihtsalt vägaväga igatsen.

Panen hiljem pilte, et see postitus jälle unarusse ei jääks.

Järjekordne uus peatükk

Piinlikud 3 kuud on blogimist vahele jäänud, aga aprillis ja mais viskas kool korralikult puid alla niiet proovin nüüd asjadega kurssi viia. Ma ei oskagi kuskilt alustada seega vaatasin oma eelmist postitust ja üritan sealt edasi minna.

Täpile sai uued valjad soetatud ja hambad raspeldatud. Suuliste hull närimine jäi ka kohe järgi seega ei oska öelda, millest see tingitud lõpuks oli, sest uusi valjaid kasutasime peale hambaarsti. Aga vähemalt it's all good! Aprillis ja mais Täpi põhimõtteliselt seisis. Mai alguses ratsutasime mitu korda ja ma nautisin neid trenne sajaga. Ta on ikka tõeliselt one of a kind! Juuni alguses, kui jälle aega tekkis, kordetasin mõni minut, läksin selga ja ta tegi kõike palju paremini, kui kuu aega tagasi. Mul pole endiselt aimu, mis ükssarviku otsa ma sattunud olen... Ratsastuse poole pealt, mille kallal edasi pusima hakkasime, oli painete võtmine ja nurkade läbi sõitmine. Mul on nii kahju, et ma nendest trennidest rohkem midagi kirja endale ei pannud, kuid natuke mäletan, mida kõrva taha panna:

•  Esiteks pean ma võitlema oma harjumusega teha liiga pikkasid trenne. Kuigi need pole ajaliselt pikad, siis väsitan emotsionaalselt liiga ära ja küsin hobuselt koguaeg juurde. Näiteks väljendas Täpp seda sellega, et jäi seisma ja ei tahtnud enam edasi liikuda.
• Mida vähem üritad koguaeg korrigeerida, seda lihtsamini asi õnnestub. Seda tuletas Täpi pidevalt meelde, kui ma läksin ise enne ühte nurka endale märkamata krampi ja blokkisin liiga palju puusaga, sest tal oli komme seda lõigata ja õlaga väga sisse tulla. Seega üritasin seda parandada 10 asja korraga tehes, aga tegelikult läks kõik palju ladusamalt, kui lasin tal seal rohkem lõdvestada ja ise sirgelt istuda ja sirgelt mõelda. So simple yet so complicated..
• Ole konkreetsem! See on mu üks suurimaid vigasid, igas eluvaldkonnas.. Antud probleem kajastus suhteliselt igas meie lahkhelis. Eriti kui ta mingi hetk kevadel hakkas ise pidevalt traavi minema ning ma sellega probleemi süvendasin. Nüüd aga mõned korrad konkreetselt võtsin tagasi ja kõik hästi.
• Ilmselt paljude ratsutajate probleem - hoia trenn võimalikult vaheldusrikas. No niii kerge on end sinna ühte harjutusse ju ära unustada..

Täpi on niii kohutavalt püüdlik, andestab kõik vead ja koheselt reageerib, kui lõpuks asja õigesti küsid niiet seda enam piinavad süümekad, kui ma ennast talle piisavalt arusaadavaks ei suuda teha..



Vaiga puhul on asi ikka nii nagu temaga on ning kõik tundub aina keerulisemaks minevat. Kui Maaülikoolist vetid meie juures käisid, siis hambad olid kõik korras, kuid tagumise vasaku jalaga panid nad painutusproovide tulemusel 1/5 longet kirja. Mõne aja pärast läksid tal kurgu- ja lõuaalused lümfisõlmed paiste. Ootasin nädalake ja kraadisin teda - kõik tundus ok, kuid läksime ikkagi Tartu kliinikusse. Tegelikult tahtsin lõpuks jalgadest röntgenid ära teha, et välistada vähemalt laminiitki. See oli vist meie viies või kuues kord kliinikus, kuid esimest korda täiskõhuga - muidu oleme koguaeg magu sondeerimas käinud ja Vaigale vist tundus see maantee juba tuttav. Painutustestides ja liikumise vaatlemisel jäid ikkagi tagajalgade kannad kahtlasteks ning tehti röntgenid ja blokaadid. Röntgenid olid selles suhtes kõik puhtad, kuid nuriseti värkimise üle - esikapjadel on kannad liiga kõrgeks jäetud, mis tõttu ta kõnnib liiga varbal. Kuid midagi drastilist piltidelt ei ilmnenud.
Ja taas see emotsionaalne pool - me sõitsime 2,5h tundi, tema ümber sahkerdas pidevalt vähemalt 6 inimest (praktikandid ju ka), narkotsi all röntgen, peale seda veel blokaadid ja uuesti liikumise vaatamine ehk 3h poni põhjalikku uurimist ning ta ei teinud endiselt mitte ühtegi üleliigselt liigutust. Talle tehti lõpuks ka süstid kandadesse, sest vasaku kanna blokaadiga läks see jalg paremaks, kuid parem jalg jälle halvemaks - seega peavad mõlemad jalad olema. Viimase süstiga, kui veterinaarid hoidsid ka hinge kinni ja rahustasid poni, pigistas ta torke ajal vaid silmad kõvasti-kõvasti kinni (nagu väikesed lapsed, kes on hästi vaprad arsti juures). No who does that!?? Kõik sulasid ja mul siiamaani valguvad silmad vett täis, kui sellele kõigele mõtlen. Peale seda jalutas ka treilerisse probleemideta sisse ning sõitsime rahulikult koju. This is what keeps me alive and keeps me trying - she is just everything I could wish for, the bravest one in the whole world.

Peale kliiniku külastust istus poni 2 nädalat boksis (21.06 oli viimane boksipäev) ning käisime väjas vaid jalutamas. Siinkohal jälle mainimist vajav, et enda kodus on ikka hea - tegin talle viimastel päevadel hästi mini kopli, kus ta sai vähemalt päikest nautida ilma üleliigsete liigutusteta. Boksirežiimil käitus ta samuti nagu ingel - kartsin 10x hullemat, sest ta on niivõrd vaba hing tegelikult. Kohe järgmisel päeval oli tal tuju hea ja tundis end super hästi. Kuna aga ta on varem ka teinud seda peale erinevaid ravimeid jms, siis elan lihtsalt sellistel puhkudel päev korraga ja proovin mitte unistada pikemas perspektiivis. Tema olek enne kliinikut viis mind korralikult nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt rivist välja ning kõik tundus taaskord koost lagunevat. Pean aga tunnistama, et ma kahtlen, et ainult tagajalgade kandades peitub kogu tema probleemide põhjus. Helsingisse pole aga praegu kuidagi võimalust minna temaga, kuid eks näeb, mida tulevik toob..



Vahepeal käisin ka lõpuks Nick Hilli kabjakoolitusel. Olin iga kord peaaegu minemas, kui ta Eestis käinud, kuid alati lõpuks ikkagi jäi ära. Seekord ka napilt jõudsin, kuid kindlasti oli see seda väärt. Kuigi ma pigem ka siiski kaldun sinna barefooti poole, siis tegelikult ei valinud ma seda koolitust üldsegi selle pärast. Pigem tahtsin lõpuks endale korraliku kapju puudutava teema põhialused selgeks saada ja erinevaid vaatenurki kuulda. Läksin koolitusele ilma suuremate ootuste ja eelaimdusteta, kuid lahkusin väga heade emotsioonidega.
Mis mulle eriti meeldis? - Kuigi nad tegid ikka nalja natuke mõne teema ja inimeste rumaluse üle, siis ei surunud nad niivõrd midagi peale. Mina isiklikult unustasin täiesti ära, et tegemist on barefoot värkijaga. Veterinaar Ralitsa tutvustas hiina meditsiini ja demostreeris akupunktuuri kui lihtsalt ühte valikuvõimalust ja kuidas just TEMA asju uurib ja näeb. Samuti kehtis see igasuguste sööda küsimustega - Ta tutvustas vaatenurka, kus kõik toitainete tasakaalud on paika pandud ning väga täpselt jälgitavad. Samas rääkis ka sellest, kuidas tuleks lihtsalt nö lahti lasta ja veidi gut feelingu järgi käituda - kui ikka midagi viga pole hobusel, siis milleks torkida?
Peamine lause, mis koguaeg läbi käis oli back to basics, millega ma ka igati nõustun. Samas ei saa seda ikka päris iga probleemiga ka kasutada. Kui keegi minu Vaiga probleemiga hakkaks sellistest variantidest rääkima, siis tahaks kergelt lüüa inimest, sest paraku pole kõik nii kerge :) Ning no pole ikka võimalik ideaalset paddock paradise süsteemi ehitada igale poole.
Asi, millega ma 100% nõustun ning mida väitis ka sügisel Eestis käinud inglise veterinaar, et näiteks kevadeti ei pea hobune läikima nagu briljant ning sälg ei pea välja nägema nagu täiskasvanud hobune. Poputades hobuseid igas täiesti liigiomases eluetapis, võime neile hoopis karuteene teha sellega, et söödame üle. Energia, mida võiks hobune kasutada näiteks kevadel ja sügisel karvahoolduseks, läheb üleliigseks rasvaks, sest me söödame neid üle (ma ka patune).

Barefoot värkimise koha pealt - Kas ma arvan, et hobuseid tihtipeale rautatakse liiga kergekäeliselt - Jah. Kas ma arvan, et rauad on ainult saatanast - Ei.

Kuigi ma tõesti nõustun sellega, et võiks anda endast parima, et hoida hobune paljajalu, siis ma ei võtaks seda riski, et kui mu hobuse laminiiti saaks kõige valutumalt ja efektiivsemalt ravida ravirautusega, siis ma hakkan katsetama barefoot värkimisega, mille jaoks pole piisavalt tõestusi, näiteid ja oskajaid. Eks see teema ongi selline, mille üle võiks argumenteerima jääda ning siinjuures arvan, et ma pole kaugeltki piisavate kabjahoolduse kogemustega selle jaoks. Üritan asjale ratsionaalselt ja igale hobusele individuaalselt läheneda.
Lihtsalt, kui me juba oleme hobused nende liigiomasest elust niii kaugele toonud, siis kas me ikka saame nende terviseprobleeme ravida nagu nad ise seda teeksid?



Tulles igapäeva ellu tagasi, siis keerame Vaigaga taaskord uue peatüki elus - keskkool sai nüüd lõpetatud ning mina sõidan homme USAsse Mirjam Hunti juurde treenima ning Vaiga ja Täpi läksid selleks ajaks metsa elama. Olen ära korraga 3 kuud ning hetkel ei oska veel öelda, kuidas ilma Vaigata toime tulen. Oleme temaga kahekesi mu gümnaasiumi aastate jooksul igalpool elanud ja ringi kolinud, kuid mõte korraga ilma temata kolida on kole hirmus. Paraku on ponid juba Lõuna-Eestis end oma metsikus koplis mugavalt sisse seadnud ning olen kindel, et nad naudivad sajaga. Koha valik tuli tegelikult alles mõni aeg tagasi, sest otsustasin ikkagi selle kasuks, et nad saaksid kahekesi üksi kuskil chillida - kõige vähem stressi kõigile. Antud elukorralduse muutus on ka põhjus, miks ruttu laminiidi kontrollis ära käisin, sest ma ei saaks ilmselt mitte ühtegi rahulikku ööd muidu seal ookeani taga magada, kui ma teadmatuses oleks ära sõitnud. Ponidega sai muidugi vesi silmas hüvasti jäetud - kui hakkasin juba kaugemal autosse istuma, siis tulid mõlemad värava juurde ja hirnatasid - no cmon!!?? Igatahes tegin kiirelt minekut. Nüüd kodus väga tühi olla, aga ei suuda ka juba uusi kogemusi USAs ära oodata! :)

Will try to keep you updated for sure!

(avaldan hetkel postituse ära ja lisan hiljem pilte vahepealsest elust ja olust, sest vastas korral jääb see taaskord mustandiks unarusse)

Failing to plan. Again.

F: Marleen Tiirik

Lubasin seekord Täpilisele ponile keskenduda kirjutades. Ta on ikka kohutavalt vahva ja siiras ja tubli ja tore, mis tähendab, et kui juba temal motivatsioon langeb, siis on see karmim kriitika, mida hobuse poolt saada võiksin..Tegelikult pole asi üldsegi nii hull, ma lihtsalt ei suuda järgida mingit jätkusuutlikku plaani.

Muidugi tuleb ta ikka rõõmsalt vastu ja kui kommi ka veel saab, siis on kogu keskendumine sinu käes. Aga ma tunnen, et ta ei ole enam niiiii püüdlik nagu alati. Positiivse poole pealt on ta oma mootori üles lõpuks leidnud. Eks platsil (ice, welcome back..) mängides ikka teeb igasuguseid trikke ja on nunnu, aga muidu pidi ikka korralikult vaeva nägema, et ta heas tempos traavis kordel hoida. Need varutuseta maatööd ja kordetamised on tohutult siinjuures aidanud. Esiteks, pean ise end 100% keskendumas hoidma ja olen saanud tema erinevaid külgi rohkem tundma õppida. Teiseks, üksi minust eemal olles, kuid siiski mind jälgides, on see andnud talle enesekindlust ja seda ruumi, et ei pea päris mul nagu sabarakk küljes istuma kui miskit toredat teeme (ning kiitus ei hõlma alati teda mingi.. all over me..). Sealjuures on nii tore ka temaga nüüd maastikul jalutamas käia (it has always been fun ofc). Hirmsa asja juures muidugi toetan rohkem, aga kui palun tal ikkagi end kokku võtta ja nö üksi tegeleda sellega vahepeal, siis he tries his heart out and is such a brave guy! (No how can you not love him?!)
See energia üles leidmine andis ilusti tunda ka ratsutades. Arvatavasti saatis K mingeid vaimseid signaale Täpile, et me lõpuks traavitama ka hakkaksime ja poni otsustaski ilmselt, et mis seal ikka. Minu jaoks oli iga edasipürgiv liigutus kullast ja seega tegin vist karuteene sellega, et tal mitu korda lubasingi traavi minna, sest nüüd õpime tagasi tulemist jälle :D See oli ka probably kõige suurem motivatsioonilangus meile mõlemale, sest pidevalt tekkisid lahkhelid (ilmselgelt ei kakelnud me otseselt ratsme otsas vms), millest me kohe välja ei pusinud. Seega otsustasin korraks uuesti kordele temaga minna. Isa panin teise otsa ja poni pani ühe trenniga jälle kõik õpitud asjad peas klappima ning see oli tõesti niiii tore päev. Täpi oli ka peale trenni hoopis rõõmsamas tujus ja hopefully saame üle asjadest. 

Seega olin vahepeal üsna kurb ja nõme oli niimoodi alt vedada hobust kui ta on iga sekund igas olukorras ja tegevuses niii püüdlik (no isegi boksiukse parandamisel on igati nõus kaasa aitama) ja ma ei suuda talle öelda, mida ma tahan.. Igas negatiivses on aga alati midagi positiivset seega on samas nii tore vahelduseks nö ratsutamisprobleemiga tegeleda, mitte jälle kellegi tervise pärast masetseda.
Vahepeal hakkas ta suuliseid palju närima võrreldes sellega, et muidu ta on suust vägaväga rahulik. Aga isegi kordetades ainult krigises. Seega on 2 varianti - natuke väikseks jäänud valjad istuvad ikka väga ebamugavalt ja pigistavad või on asi hammastes. Suulistes ei usu, et asi on kui neid vahepeal vahetanud ei ole.
Esimene variant on hetkel tegelemisel ehk niikuinii olid uued valjad tellitud ja ootame neid. Teine variant on ka ootel ehk järgmine nädal vaadatakse kikud ka üle. Seega hetkel oleme suulisteta sõitnud ja asi tundub toimivat.
Teiselt poolt surub aga uue sadula ost ka aina rohkem peale, sest praegune on ikka liiga ümara paneeliga tema jaoks. Ümber ei saa ka toppida, sest Vaigale istub see väga hästi praegu ja temaga teeme tunduvalt pikemaid sõite. Aga arvatavasti kui see ost kohale jõuab, siis vaatan jälle thorowgoodi poole.

Vahepeal olin tegelikult päris tubli trennitamisel ja ponidel kilod koos dieediga lausa lendasid, aga nüüd on jälle libe ja rõve ja mingisugune kevadväsimus koos kooliga tapab. Täiesti kohutav, kuidas lihtsalt ei jaksa ega taha midagi teha, vaid suudaks ainult magada.
Täpile lisan nüüd trennikavasse rohkem maastikul jalutamast ja uudistamist ning maas painutamist. Ja muidugi ratsutamine! Üritan seega võimalikult palju ta füüsilise arenguga tegeleda, aga samas meele erksana hoida. No niii raske on ju mitte liiga palju nõuda selliselt lahedalt ponilt, aga teisalt võimalikult palju asju enne suve teha kui samas peaks ka puhkepäevi sinna vahele koguaeg viskama, et ta kõike ajus seedida saaks. Aga ma vägaväga üritan mingit plaani järgida ja vaheeesmärke seada. I suck at this. But I'll give my best.

Vist sai Täpist ka nüüd korralikult pikemalt kirjutatud lõpuks. Ma olen väga uhke enda üle, et suutsin hoida end tema ülistamisest ja taevani kiitmisest. He still deserves these compliments, but i guess it's also good to have a critical mind for a change :)

Vaigaga ka natuke kurssi viies - tal läks jälle palju halvemaks nüüd hiljuti.. Kui muidu oli mulle suureks üllatuseks, et sadulaga koplisse minnes oli isegi pigem uudishimulik ja ei pannud eriti tähelegi seda, siis nüüd pigem sammub teisele poole kui näeb. Samuti on jälle tohutult pinges ja extremely spooky (tavaline kui tal halvem). Läti proovid näitasid, et tal on endiselt veri aneemiline (nagu suvelgi) ja soovitasid umbes kuu aja pärast uue vereproovi võtta kui ta nüüd dieedil ja trenni teeb. Tema kikud saab ka järgmine nädal üle vaadatud ja vägaväga positiivne on see, et tulijateks on vetid Maaülikoolist kliinikust, kes Vaiga looga põhjalikumalt kursis ja näevad lõpuks, mida ma nende kõikide sümptomite all silmas pean kui neid seletanud olen iga kliiniku külastusel. Pluss endiselt on see ebamäärane piirkond turja-vasaku õla-vasaku kaela poolelt väga fishy minu jaoks. Samas 2 kiropraktikut-massööri ei leidnud nagu midagi. Nüüd kapju tehes ei tulnud taas mitte ühtegi üleliigset liigutust sepale ja poni jäi peaaegu tuduma. Mind hoiab aga alati positiivsena sellised veti või kliiniku külastused - at least I'm really trying and maybe THIS time we'll get closer to the answer :)

Aga üritame vaikselt trennitada ja kuhugi areneda. They are still the best ponies in the universe so it should be easier :)

There is no neutrality in riding: you are either actively improving your horse or actively breaking him down

Ilusate talveilmadega kaasnevad ka ilusad suusarajad ja aktiivsed suusatajad, kes on Vaiga õudusunenägu. Tegelikult kõik inimesed, kes ei liigu nagu inimene peaks, on äärmiselt kahtlased. Ja muidugi can't blame, naljakalt liikuv võõras loom on endale ka ju päris hirmus?
Ehk sai üle pooleteist aasta vist stiilselt hobuse seljast maha tuldud. Tegelikult hakkasingi hüppama maha kui korraga mäe alt võsa tagant suusatajad paistma hakkasid, aga Vaiga otsustas mu maha ronimisele natuke kiirust juurde lükata ja ise ees igaksjuhuks koju ära minna - kes teab, milleks need suusad võimelised on?! Läksime pärast aga uuesti tagasi ja kohtasime neid samu trennitajaid. Hoidsin poni liikumises ja natuke hüpeldes ja silmi punnitades saime selle hirmuga seekord hakkama. Üldiselt oli ta täna väga ärevil ja ei keskendunud absoluutselt, kuid kuna kavas oli hill work, siis läksime ikkagi mägedesse.
Kuigi ma korralikult muiates kõndisid koju poni järgi, siis olen enda peale ka korralikult pahane, et ma ta sellisesse olukorda jätsin. No ei suutnud sealt sadulast kiiremini alla hüpata või suusatajaid nähes teist teed valida..?
Ilmselt olen liiga julgeks läinud viimase kuu aja jooksul maastikul, sest Vaiga on tõeline superstaar olnud. Eile läksime hämaras jalutama ja koju jõudsime täiesti pimedas. Kuskil 45min kondasime ringi, kuid siiski pigem tuttavat ja avaramat rada pidi. Kõiksugu jubedad kõrged raiutud puude virnad tee ääres, mille peale ta varem isegi valges kiiresti sääred tegi, tundusid üsna tühised ja poni marssis vapralt mul kahe sääre vahel. Oleme ka üldiselt lihtsalt nöörijupp näpus seljas mõne tiiru õhtuti teinud and she rocks the whole world!
Paraku on ta olemus jälle pigem allamäge läinud. Ootame, et veterinaar vaataks hambad ja selja-jalad uuesti kõik üle, sest no there has to be something!! Ta küll annab vasakut esijalga hästi ja hoiab jne, kuid pigem alati venitab sellega ja üritab selle andmisest minema pääseda. Samal ajal kui teisi kõiki jalgu pakub ise. Nüüd jälle teeb sadula peale natuke nägusid ja eriti liikuda ei taha. Kuigi mulle tundub alati, et tal on peale kerget trenni-jalutamist natuke parem. No.. ei oska nagu eriti enam midagi öelda.
(See veterinaari saamine Ida-Virumaale on muidugi omaette kunst ka.. Nagu ootaks kõrbes vihmapilvi..)

Täpist ehk järgmine kord rohkem. Natuke on tal motivatsioon langenud ja üritame rohkem lõbusat teha - käime maastikul jalutamas ja kohti uudistamas. Samas on ta liikumiselt aina aktiivsem ja kasutab ise oma mootorit rohkem.

Oh kuidas tahaks juba kooli ära lõpetada ja huvitavaid asju teha. Vahepeal oli nädal aega vaheaega, mis oli täpselt see, mida ma vajasin ponide jaoks. No sellist mitu kuud järjest täielikku motivatsioonipuudust koolis polegi olnud. Mingi hetk on alati ikka paremaks läinud, aga no ei võta kuidagi vedu hetkel. Igatsen aina hobustega tegelemist, talli koristamist ja artiklite ning videote vaatamist ning lihtsalt õues aega veetmist. Aga no naaaatukene veel pingutada! :)

Jagan ka mõnda artiklit, mille kunagi salvestanud siia olin. Kindlasti oli mul kavas ka midagi juurde kirjutada kunagi, aga avaldan need siis niisama - ju siis olid huvitavad :)

http://www.thehorse.com/articles/40217/behavior-problems-in-mares-ovaries-arent-always-to-blame

http://www.thehorse.com/articles/38693/feeding-the-ulcer-prone-horse

Leidsin ka äärmiselt huvitava blogi! Väga palju mõtteid, nii uusi kui ka vanade kordamist, olen sealt saanud, kuid ei hakka neid kõiki eraldi välja tooma. Igaljuhul kindlasti lugemist väärt!
(Eriti hetkel hoiab mul mingit motivatsiooni, kui hobustega midagi välja ei tule ja ei oska nagu kuhugi liikuda)

http://www.nelipotcottage.com/

Suvi, tule juba!

Kõik teed viivad Lätti

Eesti 100

Kirjutan eraldi postituse ka praegusest seisukorrast ponidega.

3 nädalat tagasi sai Vaigaga Lätis kliinikus käidud kuna Peptizole + Sukralfaat ravimikuur oli otsa saamas ja kindlasti oli vaja kontrollis sondeerimas käia. Kuna aga Tartus hetkel see võimalus puudus ja Tallinnasse ka ei saanud, siis kiire kõne Lätti ja mõne päeva pärast olimegi teel. Täpi sai ühte suuremasse talli selleks ajaks kupatatud ning kõik tundus ok.
My pony was as superstar as always of course :) The other one also. 7h sõitu möödus Eestis lõuna poole jõudes küünte närimise ja stressamisega, sest teeolud olid öösel alla igasuguse arvestuse ja tuisuga tulid need jubedad kurvid üksteise järel väga järsku silme ette. But I have the best dad (kel on 20a rekkajuhi kogemust) so everything worked out fine. Kliinikus oli väga tore, suur ja avar ning inimesed võtsid soojalt vastu. Ära peab märkima, et poni oli end viimased 2 nädalat super hästi tundnud seega ma pigem arvasin, et magu on puhas ja kõik hästi. Joke is on you - maos oli erinevates paikades endiselt tugevamaid ja nõrgemaid ärritusi nagu tal alati olnud on, aga seekord olid neid päris palju. Seega olen aru saanud, et ilmselgelt ei saa asi olla ainult maos. Õnneks olid samal meelel ka sealsed arstid. Tehti vereproov maksanäitude vaatamiseks, sest eelmine aasta võetud näidud olid osalised suurenenud ja pandi poni rangele dieedile. Samuti anti "tungiv" roheline tuli ratsutamiseks. See tähendab tund aega sammu maastikul.Samuti jäeti ta siiski sukralfaadi peale. Tagasi minnes oli hobune 30 sekundiga peal ehk this horse never stops to amaze me :)

 

väsinud ponid peale pikka päeva

Praegu tunneb poni end "okeilt". Pole küll nii särasilmne ja rõõmus nagu ta vahepeal oli (jällegi - ei tea, millest), aga saduldamisel on enamvähem ja sõites on lausa suurepärane. Poleks elu sees uskunud, et suudan temaga rahulikult mööda küla, kus koerad hauguvad ja teepooled "õuduseid" täis, jalutada. Kuigi ta pole endiselt päris tema ise koplis olles, siis ei näe ma ka põhjust trennitamine pooleli jätta. Hetkel oleme ka vaikselt traavitama hakanud ning kogu selle uue elustiiliga kokku kilod lausa lendavad. Niiet hea seegi! Varsti vaatab hambad ja selja ka uuesti üle ja eks näeb.

Vaiga arusaam rahulikust sammumaastikust ehk tulemuseks läbivettinud hobune

Täpiga tegime eile väheke traavi ja käisime kodunt päris kaugel jalutamas (käekõrval siiski). Traav oli küll mitte minuvoliliselt, aga üleminek oli tema poolt sujuv ja pigem edasipürgiv seega lasin tal voolata. Niiet linnuke kirjas! Olen ka väga rahul, et ta hakkab aina rohkem üle saama sellest Vaiga armastusest. Ning vastupidi. Nad kasvasid alguses nii tugevalt kokku korraga, et oli võimatu poisiga ilma suurema draamata kodunt natuke kaugemale minna, sest Vaiga karjus boksis ja Täpi mul käekõrval ning kogu küla kajas nende lauluhäälest.

See külm on tohutult mitte motiveeriv, aga õnneks päikesepaiste ikka sunnib mind õue minema.  Panen seega pilte sellest kaunist loodusest, mida avastamas Vaigaga iga päev käime :)

home!

täpiline

Jaanuar

Avaldan oma jaanuaris kirjutatud mustandi, mis järjekordselt lõpetamata jäi, aga üle lugedes kehtib see endiselt. So enjoy!

So I actually really miss the busy life. Mulle väga meeldib, et olen sellest ajast saati, kui esimest korda suvilasse kolisin ponidega, saanud hinge natuke tõmmata ja esimest korda elus natukenegi millelegi muule kui hobustele ja tallitöödele keskenduda. Aga ma juba hakkan igatsema seda igapäevast bokside tegemist, söötmist, ajaga võidu jooksmist, 24/7 füüsilist tööd ning kell 11 õhtul tuppa jõudmist ja südaöiseid kiireid õhtusööke, et kell 6 hommikul jälle sama rutiiniga alustada :)
Sellepärast ongi tegelikult naljakas, et nüüd, kui 2 hobust vabapidamisel kodus, ei jõua ma tegeleda asjadega..? Ja Ontikal elades ja toimetades sain kuidagi imeväel isegi oma uurimistöö tehtud..
Eriti märkasin seda nüüd, jaanuaris, kui Vaiga ravikuuri endale sai ja ma jälle kellaajaliselt nii hommikul kui ka õhtul koguaeg süstaldega ringi jooksma pean. Lõpuks midagi sunnib mind ka nädalavahetustel varakult ärkama ning ei saa kooli minnes üles ärgata viimasel minutil. (yes, I've been soooo lazy) Seega olen endale nüüd ka rohkem füüsilisi tegevusi nädala sisse planeerinud ning hobustega mingi trennikava paika pannud (ma ausalt seekord järgin seda!).

“Those who make the worst use of their time are the first to complain of its brevity.” (Jean de La Bruyère)

Seega mida aeg edasi, seda rohkem olen ma kindel, et tahan peale selleaastast suve välismaal kätt proovida ja kogemusi juurde saada. I absolutely LOVE it here at home, aga ma ilmselgelt tunnen, et see pole minu nö final stop.

Ponidest nii palju, et Vaiga tõmbab endiselt motivatsiooni alla ja Täpi jälle tõstab seda suure jõuga. Ma arvan, et paremini ei saaks hetkel kokku võtta olukorda. Ühesõnaga Vga loodetavasti ülejärgmine nädal jälle kliiniku külastus kontrollimiseks ning Täpi üllatab taaskord every. single. day. Kui muidu on üldlevinud tõde niikuinii, et hobune ikka õpetab inimest jne, siis temaga see päriselt ka on nii! Ja mitte ainult filosoofilises mõttes. Aga see poni konkreetselt õpetab hoopis mulle trikke ja näitab selliseid tegevusi, millest ma pole ammu unistanud hobustega tegeledes. Vähemalt on ääretult kokkuhoidlik poni - kordetades pole ühtegi nöörijuppi vaja ning maatöö saab samuti tühjade kätega tehtud. Rääkimata tema talutamisest platsile ja tagasi jne.

Tegelikult tahtsin ka seda praegusel hetkel eriti kuuma teemat lahata - kui kaugele me tegelikult hobused nende looduslikult keskkonnast toonud oleme. Kuigi ma mõistan inimeste ülemõtlemist grupis "horses with ulcers", panevad sealsed küsimused isegi mind vahepeal pead sügama. Kui on soovitused olnud, et porgandit kindlasti mitte anda, vaid osta mingeid x-maiuseid, siis tekibki küsimus, et kust see kõik nii valesti läinud on? Kui porgandis on suhkrut keskmiselt 5% ning samas karjamaarohus võib see protsent ulatuda kohati isegi 25ni ning tuues veel võrdluseks 2 porksi päevas vs 24/7 karjamaal, siis pole vist nagu eriti küsimustki..
Arvan, et on väga hea edasiminek igasuguste müslide ebavajalikkuse rõhutamisel. Sealjuures pole ma ise ka absoluutselt puhas leht - ikka sai seda "kaalulangetamise" müslit kunagi ostetud, sest pakend ju ütleb, et sobib paksudele hobustele!? Siinkohal pean aga tõdema, et Josera omaga olin küll rahul - karv läikis nagu kuld ja silm säras. Terviseprobleemidest rääkimata. KUID on endiselt väga pikk tee veel minna, et see poleks esimene valik hobusele baassööda loomisel. Muidugi maailm on täis erandeid ja kindlasti on ka nende kõikide toodete hulgas vastavate probleemidega indiviididele olemas sobilikke ja vajalikke söötasid, kuid esimese asjana pakkuda sööda otsijale kõikvõimalikke müslisid..? (and there's a lot of them!)
Müslid ja muu ebavajalik on omaette teema, aga veel tahtsin oma mõtiskluseks mainida teemat, kus hobused ühel või teisel karjamaal seedimisega hakkama ei pruugi saada. Ning tegelikult polegi tegemist ülemõtlemisega - vabalt looduses ei jääda terveks suveks ühele lopsakale rohumaale pidama või ühest lopsaka rohuga kohast teise. Pluss see trenn, mida inimene hobusele pakub, pole tihti "päris tingimuste" trennile ligilähedanegi, kus hobused kümneid kilomeetreid päevas liikuda võivad. Siinkohal aga ei saa otseselt süüdlast otsima hakata. Mul endal tekib lihtsalt vahepeal masendus peale, et tegelikult olen ju nii võõrandanud oma ponid nendest tingimustest, millest ma unistan neile pakkuda. Aga noh.. nagu Vaiga terviselugu on mulle õpetanud - kui ei saa millegi vastu võidelda, siis proovi sellega paindlikult elada.

Seega mida saab ära teha? Või mida mina olen üritanud ära teha?
Esiteks söövad hobused küll 24/7, kuid heinavõrgust. Selle poolest on see mägine Sinimäe küll suure eeldusega, et hobustel hein all, kuid jooginõu künka üleval, siis 'hill work' on igapäevane trenn neile nii kui nii. Proovin käia nendega võimalikult palju käekõrval jalutamas mitu kilomeetrit korraga - taas tulevad mäed kasuks. Pimedal ajal ei riskinud enam minna vahepeal, aga nüüd saab jälle seda harrastama hakata. Olen neile kopli ka nii planeerinud (nii palju, kui mul siin ruumi planeerida on), et nad peavad võimalikult pika teekonna ette võtma, et teisele poole jõuda. Ning last, but not least - 50g mineraali peotäie põhuchaffiga on täiesti piisav nii kaua kuni ma ei näe vajadust millekski muuks.

Olen juba pikemat aega mõtteid siia ja sinna veeretanud nendel teemadel ning mõtlesin midagi kirja ka panna, kui blogi juba ka olemas. Ma endiselt väga tahan ka maohaavanditest midagi põhjalikku kokku kribada, aga ma pole eriti produktiivne selles osas kui nüüd väga aus olla ja mitte tühjasid vabandusi tuua.

Eks annan teada, kui järjekordne kliiniku külastus selja taga ja mis tulemused on.