Full honour

Just wanted to mention how honoured I am to have these two amazing horses in my life. That's it. Loodetavasti tuleb järgmine postitus hästi toredate piltide rohke (it's finally christmas!!) ;)

Järjekordne mase postitus

2 talve tagasi Ontikal ema ja Vaiga hellushetked :)

Tuli mõne nädala tagune postituse mustand ära kustutada, kus kirjeldasin, et Vaigal on praegu stabiilselt kaua aega olnud ilma ühegi ravimi või muu toetava asjata. Nii kui mustand salvestatud sai, muutus ilmselgelt jälle kõik üleöö. Ma ütlen ausalt, et olen väga väga väsinud sellest pea 3 aastat järjest stressamist, nutmisest ja muretseisest. Kui olen juba suhteliselt leppinud kõigega ja üritan kõigest mööda vaadata, siis järgmine allakäik Vaigal jälle murrab mu ja igasugune motivatsioon üldse midagi teha kaob. Poni sai siis seega jälle sukralfaadi peale pandud ning sellest on hetkel täpselt 0 kasu olnud - vähemalt ta mingeid heaolu märke ei näita üldse. Mõtlesin, et vähemalt boksis öösel olles sõi kogu oma heina ära ja ei närvitsenud üldse, aga täna öösel oli jälle põhimõtteliselt kõik järgi. Kui kellelgi on vähegi mingeid ideid, mida ette võtta, siis olen üks suur kõrv. Minu pärast olgu selleks kasvõi käte peal kõndimine - muud normaalsed variandid on ju suht kõik proovitud.
Kõige rohkem frustreerib mind just selliseid "ravim aitab 100%" ja suhteliselt päeva pealt jälle mõju kaob. Täpselt samasse algpunkti kus olnud oleme. Ning endiselt, et peale talve, kui ta sai teravilja sisaldavat müslit, ei saanud ainult 24/7 heinarullis istuda, käis öösiti boksis ja põhimõtteliselt iga päev trennis, oli palju stressirohkeid aegu ja just kolisime, näitas sondeerimine natuke punetust ainult. Ning peale järgmist talve, mil elas vabapidamisel heinarullis, sai seedimist ja maohaavandeid toetavat lisasööta, ei käinud üldse trennis ning iga päev oli sama rutiin, äkilised muutused puudusid ning oli just peptizole kuuri saanud, oli maos reaalne sügavam haavand. No minul pole isegi natuke enam mingeid ideid. Ultraheli 2x tehtud, vereproove võetud 2 aastat järjest võrdlemiseks ja selle suvine ka Saksamaale saadetud, 2 kiropraktikut on üle vaadanud, sadul passitud, hambad tehtud, kabjad korras, see sügis oli ka ussiproov puhas.


Sai nüüd jälle blogis end välja halada ja ausalt öeldes natuke hakkas parem küll. Mis ma ikka üksi vaikselt nutan.

Hobused käivad siis praegu öösiti boksis. Just selle detsembrikuu paugutamiste pärast. Kuigi eelmine aasta oli meil ka vägaväga rahulik siin ja aastavahetuse väliselt ise ei kuulnud ühtegi pauku, siis parem karta kui kahetseda ja las harjuvad istuma boksis. Ning hetkel on see neil väga hästi õnnestunud. Sunnib mind ka rohkem tegutsema.

Täpi on täielik mõmmi - no sellist talvekarva ikka annab kasvatada :D Aga ikka megarõvedate ilmadega on tema ka saanud teki selga ning Vaiga tundub, et jääbki tekiga talveks. Ei tahtnud neid üldse tegelikult tekitada, aga kui ikka mingit jäävihma sajab ja tuul puhub, siis viskan selga hommikul. Vaiga talvekarv pole Täpi omaga ka eriti võrreldav ja ta sügisel köhis ning tatti vahepeal jooksis (ilmselt oli siiski tolmusemas heinas asi otseselt). Poiss kasvab mühinal mu praegustest tekkidest välja ka - eks näeb, mis prints seal kevadeks ja järgmiseks suveks tuleb :)

Kõikidest probleemidest kõrvale vaadates on nad ikkagi megavinged ning ma ei suuda ära kirjeldada rõõmu, kui toredad nad kahekesi on. Just kahekesi! Ehk kui hästi nad läbi saavad ja kui ilusti end üleval peavad. Täps on muidugi pisike kutsikas ikka veel, kelle eest tuleb kõik lahtised asjad ära peita, sest muidu on need kindlalt mööda koplit laiali. Aga jookseb koguaeg , vastu, järgi ja "aitab" iga tegevusega mind seega annan andeks :P Vaiga on endiselt boss ning tundub, et selline korraldus sobib neile mõlemale hetkel hästi.

Leidsin ka juhuslikult väikese meenutuse, millist õiget taluelu Vaiga ca 5a tagasi elas (ta ka kuskil seal taga heinarulli sees)

Don't deal with a hungry, ulcer mare

 Mu märake on ikka üks väga vahva tegelane. Üks päev võid mööda küla seljas ainult nöörpäitsetega jalutada ilma ühegi üleliigse liigutusega ning teine päev on hea, kui maatööd tehes surma ei saa. Niiet note to self: Ära looda midagi lõbusat teha kui päeval viskad hobuse viletsa muruga koplisse ja ta ei saagi ainult pea heinarullis istuda.. Tegelikult kui aus olla, siis oli mul siiski küllaltki lõbus. Tegin natuke midagi maast algul ja mõtlesin, et teen seljas ka midagi kerget nagu eelmine kord, aga umbes kahe minuti jooksul sain aru, et väga halb idee, sest kaugel kaugel põllu taga seisis ju mingi auto! And damn this is freaking scary! Either way sain palju naerda, sest kui jälle maha rahunesime ja nokitsesime millegi kallal, siis tuli see auto jälle meelde ja kabjad lendasid igas suunas... Lihtsalt.. Märad...?

Saimegi lõpuks ka ühe põllunurgakese, mida pole aastaid hooldatud ja seega on suhteliselt katsumus maas seal midagi teha, sest ma lihtsalt ei suuda nii suuri samme võtta ja koperdan iga 5 sekundi järel. Aga pole hullu, vähemalt olemas :)

Täpikene on endiselt kohutavalt armas ja ma ei oska eriti midagi muud tema kohta öeldagi, hullem kui kutsikas õue peal + need armsad hirnatused :)  Nüüd saame jälle trennitama ja ennast vormi hakata ajama. Täna jooksid neil "õnneks" kõvakettad koguaeg kokku ja trallisid õhtul ringi ning põletasid heinakõhtusid.

Polegi midagi tähtsat tegelikult kirjutada, lihtsalt tahtsin uuesti rõhutada ja mainida kui armsad ja lahedad nad ikka mul kahekesi on - äkki kellelgi ununenud vahepeal :)

Edit: Tegelikult eile öösel jäin mõtlema, et ikka kohutavalt mugavaks olen läinud ja see passion ratsutamise ja hobustega treenimise vastu on kuhugi end ära peitnud ja see on mind kohutavalt kurvaks teinud viimasel ajal. Kõik on olemas ja võiks ja läheks, aga... Ei lähe. Ja mitte lihtsalt selline kerge motivatsioonilangus, vaid ma isegi ei oodanud hobuste söötmist ja kõike seda nii väga oma päevasest rutiinist nagu varem. Tuli meelde, kuidas iga päev kooli kõrvalt Ontikal bokse nühkisin, trenni tegin, kogu talli majapidamist üleval hoidsin ja nüüd ..? Väga hea tugev enesekriitika ja "võta ennast kokku" laks oli, et ei jõua juba homseid tegemisi hobustega ära oodata and I truly mean it :)

Pildid endiselt Marleeni tehtud, tänkjuu!

how can you not have that kind of smile with these two?!

 

Veel üks väike note - Soovitusi headele horsy bookidele? Ei mõtle niivõrd tehnilise, vaid nagu näiteks Alois Podhajsky Minu hobused, minu õpetajad ehk selliseid motti andvaid. Hetkel on mul see lakke tõusnud ja tahaks kinnistada seda :)

Home sweet home

Kool sai nädalaks ajaks nüüd läbi ja pole mingi vabanduse ja ajapuuduse taha end peita blogi kirjutamisest. Just see viimane on peamine süüdlane, sest tahan võtta aega selle jaoks.

Vahepeal on aga väga palju üritusi, muudatusi ja igasugu tegevusi olnud. Osalesin söötmiskoolitusel, käisin Vaigaga Mirjami seminaril ja ponid kolisid kojuuu! Söötmiskoolitusest ei hakka pikalt jahuma, sest mingis blogis oli sellest juba mingi kokkuvõte tehtud (thank god :D ), aga oli ääretult põnev ja hariv ning noh.. horses are fat. Võtab kogu asja kokku.
Mirjami seminaril ei saanud ma terve aeg platsil naeratust suult, sest the pony was freaking amazing! Like she was really really impressing. Esiteks käitus ta üleüldiselt nagu ingel, teiseks oli tal tervise poolest hea olla ning kolmandaks she tried her heart out to be a good girl. Võttes eriti teadmiseks seda, et me polnud midagi erilist teinud ja harjutanud. Aga mäletas kõike ja enamgi veel. Treikuga natuke mängis, aga Tony natuke aitas ning hobune seisis ilusti üksi eest ja tagant avatuna sees. Seega saime uue nipi ja edusammu treilerdamisega, et minna edasi sealt, kus toppama olime jäänud (täpsemalt siis ta kasvõi jookseb üksi sisse, st mina seisan treiku kõrval, aga nii pea kui tabab ära, et nüüd pannakse tagant kinni, on sama kiiresti ka väljas) Seda kõike kirjutades ja meenutades on uuesti suunurgad üleval pool ning my-pony-is-amazing tuhin peal, but that's only a good thing, right!?

Seminar kestis 3 päeva, 1 päev varem läksime kohale ning viimasel päeval võtsime õhtul ka Täpi peale, et koju otse sõita. Seega Vaiga jaoks oli väga kurnav päev selja taga, aga vähemalt pool teed oli sõber ka peal ning hakkas ka sööma treileris heina, mida ta üksi olles üldiselt ei tee. Koju suutsime jõuda täpselt selle kõige suurema paduka ja äikesega. Natuke passisime, aga kuna see ei jäänud järgi, siis panime käbelt hobused boksi (thank god, et isa vaheseina-värava sai varjualusesse ehitatud kahe boksi jaoks) ning puukuurist sai heinaküün ehk tuppa jõudes väänasime aluspesuni kõik riided veest tühjaks. Was. Fun. Peale kogu vaevalist protsessi jäi vihm ja kõik muidugi vaikseks. Ilmselgelt.

Vahepeal läksid Vaigal jalad kõik tugevalt paiste (alguses tagumised ning mõne päeva pärast esimesed). Ära lõppes päeva pealt sellega kui talli ja heinarulli ette sai veetud killustikku, tänu millele nad pori sees ei istu. Kahtlustasin pigem heina, aga vot siis..
Samuti köhis Vaiga vahepeal päris tugevalt. See oli kindlalt tolmusest heinast, aga ta on ennegi, ka suvel vahepeal köhatanud. Väga harva, kuid siiski tihedamalt kui võrreldes ülejäänud 5 aastaga, mil polnud kordagi seda kuulnud temalt. Ka tolmuse heina korral. Seega hetkel see hein oli lihtsalt stiimul. Järgmine nädal viib ka roojaproovid maaülikooli kliinikusse ning siis saab seal loodetavasti ka teisi küsimusi esitada.

Platsi (see tähendab tasase 20x40m põllunurga) saab ka loodetavasti lõpuks kätte ning saab natuke asju tegema hakata uuesti hobustega. Sest hetkel on tegevused piirdunud ainult puhastamise, nunnutamise, maatöö (nii palju kui saab sellel ebatasasel pinnasel) ja maastikul käekõrval jalutamisega. Tegevused pole absoluutselt halvad olnud, vastupidi ongi sellist 'bondimise' aega olnud, eriti Täpiga. Aga võiks nüüd midagi muud ka + hobused võiksid liikuda rohkem.

Muidugi on palju erinevaid seikasid veel olnud nende lahedate ponidega, aga panen parem pilte :)
Augutis käis sõbranna pilte ka klõpsimas meist seega saab mingi piltide-postitus järgmine kord, seekord ei viitsi ilusaid otsida (selle postituse esimesed 4 pilti Marleen Tiiriku poolt tehtud, tänk juu!) :P

Massu tallis

üks megamega äge öö oli, kui leidsime end uduvati seest

Tasaselt

Läheb suhteliselt tasaselt hetkel. Ponid on lahedad, kuid Vaigaga on kerge tagasilöök. Hakkab vaikselt ta mega lõdvestunud ja hästi kontaktne olek hääbuma ning proovin midagi ette võtta. Raske on, sest kui rohtu annan koplis, siis saadab mu väravani tagasi ja on selline armas, kuid päitseid sättima hakates pöörab otsa ringi. Endiselt annab väga ilusti kapju, seisab pesuboksis lahtiselt ilma kõhklusteta, kuid ei ole seda tšillimisnägu koguaeg ees ning trenn pole üldse tore asi enam. Võib-olla olen paranoiline, võib-olla teen midagi väga valesti, võib-olla on tal lihtsalt halvad tujud, aga igaljuhul something's up.. Sest peale kuu aega rõõmsat kerget trennitamist ja toredaid päevi on midagi muutunud. Ahjaa kõige tipuks oskas hobune endale prei ka tekitada - coincidence?

Eile tegime muidu poni nr 1ga ohjamist natuke. Minu jaoks jäi tempo natuke kiireks seal taga, aga vähemalt oli kõik hästi ja Vaiga tubli. Peale seda jooksime lahtiselt platsil ringi ning Vaiga ajas mind galopis taga ja oli selline mänguline - EHK what the hell kui sul tegelikult nüüd tervis halvem on? Sellist mängimist nägin viimati 3a tagasi - ok, I had a banana in my hand, but still :D

Täna tegime sammus igast võimlemist ja painutamist, lõpuks natuke üleminekuid ka (sammus). Keskendusin väga palju iseendale ja oma kätele. Sain pihta oma probleemile, milles ma tekitan liiga palju nö konkskätt, st käelabad liiga enda poole, mille tõttu olen liiga kange ratsmest. Seda pidevalt silmas pidades ja korrigeerides muutus ka ranne lõdvemaks ning asi läks üldiselt ilusamaks. Õlad taha! Kuna olin sadulata, siis pidin meelde tuletama väga palju lõdvestamist. Mitte, et sadulaga ei peaks, aga ponil ilma palju ebamugavam, kui end seal kinni pigistan. Ei vaata alla! See alla vaatamine on üks saatanast asi.. Nii kui pilk läheb otseks muutub ka kõik muu paremaks. Suured vabandused ponile, kellele ma võib-olla piisavalt palju puhkepause ei andnud kuna koguaeg oli nokitsemist. Aga Vaiga muutus trenni vältel ka niinii heaks mu all ning suuliste närimist ning kontaktist põgenemist polnud. Üks suur plussmärk tänasesse kirja!

Täpiga käisin peale nelja päevast puhkust põllul natuke kordetamas. Plaanisin küll teha enamjaolt sammu ja mõne suure traaviringi, aga poni otsustas teisiti. Ning kuna mulle meeldis see energiline, kuid mitte kiirustav liikumine, siis minugi poolest.
Eile tegime kordel latitrenni. Ühel pool oli 3 latti, lõpuks oli 2 neist ühe poolega tõstetud, teiselpool 2 latti, 1 ühe poolega tõstetud. Alguses jäi lattide ette seisma, lohistas kuidagi kolistades jalad neist üle, traavis võttis sammule enne. Kuid silmnähtav areng oli lõpuks näha, mil ise kujundas juba oma trajektoori kurvist tulles, et lattidele minna ning hakkas oma kosse tõstma normaalselt. Energilisusest jäi küll väheseks, aga saab ilusti "avatud" kordest/ratsmest ning traavi sõnast aru juba :)

Täna lihtsalt sügasin ja andsin kommi koplis, et tore üks päev olla ja mitte midagi nõuda. Ta küll jooksis taaskord vastu ja oli rõõmus, et tulin, aga kui mõne aja pärast sai aru, et ei olegi kuhugi minek, siis huvi kadus suht kiiresti :D Ma ei oskagi öelda, kas see on tore või mitte - naljakas igaljuhul.


Palju aega päevast kulutan ka pinterestis - uurin ja puurin kuidas sügisel koju kolides sadularuumi paremaks muuta kui ruumi on väga vähe ja seintele midagi rasket rippuma panna ei saa (nagu tekke nt).. Praegu on mul need ratastel kõrged riiete puud, mille peal on väga hea tekkidel kuivada lasta, kuid kuna nad alt laiemad, kus rattad all, siis jõle tüütu on neid ruumis ringi veeretada ja midagi kätte saada. Samuti tahaks ilusaks ja hubaseks seda teha niiet mõtlemisruumi mul on :) Aga samas on see kõik nii huvitav ja eriti mõeldes, et mul vist päriselt ka vaja seda ruumi millekski muuks kui tekkide kuivatamiseks ja sadulale tolmu kogumiseks. Exciting!

Natuke lõbustuseks ka umbes nelja aastane tore seeria minu ebaõnnestunud ja õnnestunud katsest poni peale pääseda :D

If you feel there's something wrong, you're probably right

 Avaldan oma kolme nädala vanuse mustandi, millega saab asjadega kurssi viia ning edasi kirjutada.

kliinikus

Järjekordne Maaülikooli kliiniku külastus on seljataga ning järjekordsed suured vet arved makstud, millele tuleb veel lisa. KUID selle aasta esimene, kahe aasta jooksul neljas mao sondeerimine on läinud ilmselt lõpuks asja ette, sest kolmas ravim (mis tegelikult polegi otseselt üksi raviks mõeldud) on teinud imesid! Pea kaks ja pool aastat tusane, pinges, kergesti ehmatav ja ärritunud hobune on üleöö muutunud koplis rõõmsalt vastu jalutavaks, kontakti otsivaks ja pesuboksis silma looja laskvaks poniks. Kliinikus avastasime tal seekord reaalse haavandi maos, mitte ainult ärrituse (kuigi seda oli ka) ning võttis aina rohkem käsi laiutama ja paiskas mitu küsimärki pea kohale. Kuidas on võimalik, et selline asi juhtub, kui hobune elab rõõmsalt suurel karjamaal 24/7, on viimane aasta aega ülimalt hoolikat sööda valikut, ravimite manustamist ja üldist hooldamist saanud pidades väga teravalt silmas ta magu? Eelkõige just võrdlusena tuues aasta tagust kliinikus käimist, mil olime äsja kolinud uude talli täiesti võõrasse keskkonda ning hobune oli eelmises tallis öösiti boksis ja üldiselt suhteliselt palju stressirikastes olukordades ning tal diagnoositi lihtsalt ärritus ja natuke punetust maos. Ning seekord siis ikka korralik sügavam haav, mille peale ei osanud ma midagi enam kosta.
Ultraheli olime emakale nädal varem kodus teinud, kus midagi ebanormaalset ei tuvastatud, kuid kuna ta siples palju ja oli ärevil, siis tegime peale sondeerimist kliinikus uuesti pooleldi narkotsi all, kus samuti oli kõik tiptop. Vereproove võeti ka eelmise aasta omaga võrdlemiseks, kus tuvastati maksanäidu suurenemine, mistõttu võeti uus proov ja saadeti see Saksa. Ei hakka sellest pikka juttu rääkima - ühesõnaga midagi väga drastilist pole, võiks teha täiendavad uuringud, võiks võtta proove maksast, võiks proovida ravikuuri, kuid poleks mingit kindlat lootust nendest midagi leida. Ning kuna praegu manustatav Sucralfate tundub oma tööd tegevat, ei hakka hetkel maksa torkima.

Seega nagu järeldada võib olen superõnnelik ja äärmiselt tänulik Maaülikooli kliinikule, kes minu hobuse mingite ebamääraste sümptomite kirjeldustele reageerivad ja kaasa mõtlevad ning muretsevad.

Kohe saab ravikuuri kuu aega täis ning veel ca 2 nädal
at hakkab jooksma. Vahepeal oli väike langus, kuid samas käisime just paar päeva enne seda Peipsi ääres treikuga, tuuline ja confusing ilm ning mõned muud aspektid. Ühesõnaga proovisin ta pinges oleku ja paanitsemised teiste asjade kaela veeretada. Nüüd mõni päev ma kahjuks ponisid ei näe (already missing like crazy). kuid nad on need mõned päevad täielikku puhkust ära teeninud, eriti Vaiga (sest Täpi kindlasti v

äga ootab juba tegelemist :)).

Täpiga oleme siis nüüd mitu korda külgratsmetega kordet teinud, põllul kordetanud ning viimased trennid ka sammusime sadulas. Suuliste valikuks osutusid kaheosalised oliivid, mis mulle tundusid talle rohkem meelepärased kui kolmeosalised. Teisel trennil hakkas aina kiiremini taipama säärte ja peatuse tähendust ning "kahjuks" tuli üks peatus nii hea lõpus, et pidin maha tulema ja trenni lõpetama - tõesti kurb :D

Külratsmetest sai juba esimesel korral sotti ning ma ei väsi kiitmast teda, kui kiiresti ta õpib ja asju taipab  - see on tõesti uskumatu, mis kullatüki otsa ma sattunud olen!

Vaigaga pean meelde tuletama endale, et meil on põhimõtteliselt 2a pausi ja mingeid ebamääraseid ja paanikat täis trenne olnud ning seega rahulikult võtma. Mitte, et ma midagi väga enneolematut temalt nõuaks, kuid näen, et ta motivatsioon on väga langenud  ja pean midagi ette võtma. Eelkõige pean asjad lahti võtma ja analüüsima meid hetkel, et hakata millegi kallal töötama ja pihta kuskilt. Kindlasti teen mingi põhjalikuma postituse hobustest eraldi ka, kuid proovin kokku võtta peamised probleemid, millest alustada.
- Kontakt. Vaigaga on alati kontaktiga probleeme olnud. Tähendab eelkõige mul, sest ma ei oska seda säilitada temaga.
- EI. VAATA. ALLA. !!! Rohkem pole vaja vast lisada :)
- ISTAK. Pean enda käsi jälgima, et need oma elu pidevalt elama ei läheks ning olen täitsa rahul olnud viimaste trennidega. Mitte, et istak hästi oleks, kuid tuletasin endale pidevalt meelde käsi ja proovisin parandada ühte ja teist pidi. Teine aspekt on mitte ette nõjatumine. See probleem tuleb poniga veel eriti hästi esile ja vahet on kohe näha kui end parandan. Muidugi ka jalad otseks! Oeh, enda istakut võingi vist lahkama hakata ühesõnaga, aga at least I'm trying, right..?
- Peatused ja üleminekud. Traavi üleminekuga olen täitsa rahul arvestades meid, kuid pean peatuseid rohkem ette valmistama. Samuti rajalt väljaspoolt läheb traavist sammu minek alati lappama.
- Galopiga põlema mitte minemine. Täielikult 100% mu enda süü, sest galopitõsted temaga on lihtsalt so much fun ja lasen tal ennast demonstreerida :)
- Rütm ja impulss. Sealjuures, et ma ei laseks tal esiotsa peal puhata ja tagant aktiivsust vähendada.
- Tasakaalu parandama

Nüüd tagasi lähen, siis vaatan kuidas tal on enesetunne ning mingi suurema plaani paika panema. Hetkel mõtted sammutrenne ja selliseid mini-võimlemisi rohkem, maastikul jalutamist, latitrenne ning paar hüppamist vahelduseks. Sest sealjuures peab poni väga palju maha võtma ja lihast omale kasvatama natuke.

My man

Täpiga pean ka plaane ja eesmärke rohkem seadma, kuid hetkel panen palju rõhku platsitrennidele ehk kordetamine, seljas ettevalmistused ja latte hakkan ka tutvustama rohkem. Sest sügisel koju kolides saab maastikul mägedel käia kolamas ning saab puhkust algul palju kindlasti.

Ponidega käisime ka ühel ilusal päeval Peipsi ääres lastelaagrid kämpamas. Kõige pealt pidin ainult Vaigaga minema ja poni näitama, kuid K. tuletas mulle taaskord meelde kahe hobuse omamise võlusid ning järgmisel hommikul lükkasingi ka Täpi Vaiga stressialandajaks talle kaaslaseks treilerisse. Sealjuures polnud pisike ka veel rannas käinud, mis tegi asja põnevamaks. Treileri sõit sujus hästi, kohale jõudes oli põnev ainult rohu söömine ning laagritäis lapsi ei olnud isegi kõrva liigutamist väärt. Vaiga sai laste sõidutamisega hästi hakkama, Täpi poni paitamise ja nunnutamisega ning lõpuks said mõlemad ka sulistatud ja rannamõnusid nautida. Hobused said samuti väga hästi üksteisega hakkama (mis neil üle jäi :D ) ning no.. I just can't be more proud. Olen siiani täiesti sõnatu ja armusin oma uude ponisse veel rohkem ära. Vaigat vaatasin kümne lapse keskel endiselt kõige uhkema pilguga ja lihtsalt still can't believe how lucky I am to own such awesome ponies!

 

Will try to keep you updated more often :)

One more pony

Ma pean ruttu postituse ära tegema kahel põhjusel. Esiteks muidu tuleks vist vähemalt kuu aega veel oodata, sest mul ausalt pole niisama istumiseks minutit ka eriti vaba. Ning teiseks on mul hullult ilusaid pilte, mis meist Sinimäel tehti, kus peal Aleks ka, kes nüüd enam minu hoole all pole. Aga veel vist pole liiga imelik temaga koos pilti panna :D

So here it is!

Üldiselt läheb meil tasaselt. Vaigaga uurin ikkagi edasi, mis kamm temaga olla võib ja eks näeb, millal ja KAS see jama üks kord lõppeb. Aga for now ei oska üldse ennustada temaga plaane - eks iga kord ta enda järgi vaatan.

Suveks kolisime samuti Tallinna külje alla taaskord tagasi puhkama. Aga sügisel ehk septembril kolin tagasi seekord lausa kahe musta poniga! And yes, you guessed right, both of them are all mine! Ehk kuude kaupa mõtlemist, selle teema üle naljatamist ja arutlemist viisid meid veel ühe eestlase ostuni. Kolme aastane üsna hiljuti ruunatud ruunaga siis tegu, keda ma eelmine suvi ka ülevaatuseks ette valmistasin (Täpi, Täps). Seega päris huupi hobuse valik ei tulnud. Suveks olen temaga võtnud plaani kordel lõdvestama ja painutama saada, sest hetkel jookseb pingsalt pea üleval ning omaette eesmärgiks võiks ka olla saada suve lõpuks talliväliselt jalutamas käidud seljast. Eks talvel töötame vaikselt edasi, nokitseme asjade kallal ja valmistume ning järgmine kevad ja suvi võiks tõsisemaks tööks minna. Sounds like a plan, aga eks näeb kuidas vett veab, sest hobused on ühed huvitavad loomad, kellega mul pole veel plaanide teostamises eriti õnne olnud. Nüüd esmaspäeval ronisingi talle ka esmakordselt selga (varem oldi temaga platsil seljast jalutatud ka) ja mister oli magic of course :) I reallllly love him! Väga väga raske on mul peale Vaiga kohtamist olnud leida hobust, kellega ma tahaks sama palju tegeleda ja noh.. I think you know the right feeling :) Seega loodetavasti kõik sujub meil hästi ja nüüd saab kahe hobuse kohta alati siit teada. Very exciting!

sai mustangi laka alt välja kooritud

Nii nii varsti!

Minu jaoks hakkab alles mõne päeva pärast tegelik suveperiood, kus hobused saab suuremasse koplisse kappama ja sööma lasta. Olen blogimisega õige tagasihoidlik olnud praegu, aga püüan asjadega mingil määral kurssi viia.

Kuu ajaga on nii palju juhtunud, et hobused käisid vahepeal Sillamäel tivolis lõbusõidul ja Olerexis kohvi ostmas. Muidugi minult luba küsimata kella kuue paiku hommikul. Ehk avastus oli suur kui hommikul ärgates ja kooli sättides polnudki hobuseid aknast vaadates tervitamas. Üks mees oli seal neid väidetavalt vapralt karjatanud mööda külateid, et vähemalt Sillamäe liikluski jälle tööle saaks hakata. Tuttav andis meile isaga otsingute ajal teada, et nad on teel Sinimäe ehk kodu poole Sillamäe poolt. Vat, kui tore! Põllul neid nähes tulid rõõmsalt vastu ja ei teinud sellist nägugi, et miskit valesti oli. Igaljuhul oli huvitav pulssi kiiresti üles viskav hommik. Ah ja muidugi peale tivoli trippi olid ühed tavalised postkastid ühe aia ääres tohutult hirmsad, et anna või otsad! :)
Aga hobused õnnelikud ja lõbusad ning mina kah õnnelik, et kõik hästi lõppes. Teinekordki! (not)

Vahepeal oli mul sünnipäev, mis tähendas seda, et sain ema abiga Vaigale Peptizole ravimi ostetud. 28päevane kuur pärast bussidega Tartu ja tagasi kastitäie narkotsiga sai äsja läbi ning tulemusi on justkui umbes täpselt 0. Mingid valumärgid nt harjamisel jms on mu meelest vähenenud või täitsa kadunud ja seega ei oskagi nagu midagi muud teha kui käsi laiutada ja ikkagi poni mingil määral trennis hoida, sest kevad ja must. eat. every. single. thing.

Tivoli tripi lõigus olev teinekordki pole üldse vale seal lõpus. Aleks tahab ikka maailma avastada ning on vahepeal naabri aias kolamas käinud ja kartupõllu vagusid kündnud. Iga hommik, mis ei alga aknale koputusega "su hobused on lahti" on täielik rõõm. Muidugi pole asi nii hull ja kaugele poni ei lähe, aga kas ei võiks nii paar päeva veel kannatada?! Aga eks muru on ikka rohelisem teiselpool aeda.

täiesti tavaline argipäeva lõpp

Väga millestki rääkida polegi. Muidugi võiks suure hala kirjutada jälle sellest, kui tänuväärne ma ikka olen, et ponid see talv ikka kodus olid ning kui äge on, kui koolist koju jõudes nad sul nagu kutsikad väraval vastas on ja ära minnes pressivad kaasa ennast. Ja kuidas Vaiga õhtul terassiuksest sisse vaatab ja jõllitab kuni keegi märkab, sest ilmselgelt on kommiaeg. Või kuidas vanemate külasolekul diivanil magades hommikul aknast välja vaatasin ning Aleks oma moluga vastu vahtis. Ning iga auto, kes majast mööda sõidab jääb seisma või aeglustub väga, sest what the hell! Hobused!

Igaljuhul it has been such an awesome winter. Need 7 kuud möödusid täielikult väheke liiga kiiresti ning ootan juba nii väga uuesti sügist! Muidugi ootan ka suve ja kõike, mis see endaga kaasa toob!

Suvest veel nii palju, et sain endale üürikorteri ja täitsa kohe töö ka. Ma hakkan aina tsiviliseeritumalt elama, people, awesome!

Mõni päev veel nautimist ja siis juba kolimispäev - muidugi nii enda kui ka poni(de) asjad (it would be actually quite weird if only mine or hers). Siis saate ühe ägeda uudise osaliseks ka, aga ilmselt jõuan sotsiaalmeedias sellega blogist ette :) Can't wait!

1 month to go!

 Üllatava alatooniga on 3 kuud blogimisele vahe jäänud. Tegelikult polegi eriti millestki olnud kirjutada. Vaiga elab endiselt nagu ta on ning Aleks on tore klutt, kes mu vanamutti kiusab. Endiselt on nad muidugi ühed suured päikesed igas mu päevas ja teevad olemise mõnusaks kodus (muidu ma ju ei elakski siin).
Vaigat olen jälle rohkem liigutama hakanud, kuid otseselt ratsutasin kõiki allüüre vist viimati jaanuaris. Ja platsitrenni tegin viimati oktoobris. Ning reaalne mitu korda nädalas trenn jääb vist sinna juulisse. Praegune liigutamine on ratsutamisest kaugel - mingi päev istusin tal niisama seljas ja see on ka kõik mitme kuu peale. Käime mägedes, käekõrval jooksmas ja korde.

Nüüd on normaalsed ilmad ka juba ning saan hobuseid nende nigela söögiga platsile näljutamisele viia tihedamini (yes, I'm just that cruel), kus nad ka liiguvad palju rohkem.

Vahepeal olen 18 ka saanud! Selle puhul pidi ikka mere äärde ka minema ponidega nagu mu traditsiooniks on. Umbes 3km kodunt ja tagasi, vahepeal üle maantee jooks ning saigi supeldud. Sooo grateful, et mul üks lahe klassiõde on, keda ma vajaduselt ponidega mingis ettevõtmises igati usaldada saan (to mention, et tal pole tegelikult hobustega kogemusi).

Eriti midagi lisada polegi, lahedaid pilte on küllaga tekkinud ja eks neid proovin vaikselt siia lisada. Veel, et ainult 1 kuu veel minna kodus ponidega!! Was an awesome winter!