1 month to go!

 Üllatava alatooniga on 3 kuud blogimisele vahe jäänud. Tegelikult polegi eriti millestki olnud kirjutada. Vaiga elab endiselt nagu ta on ning Aleks on tore klutt, kes mu vanamutti kiusab. Endiselt on nad muidugi ühed suured päikesed igas mu päevas ja teevad olemise mõnusaks kodus (muidu ma ju ei elakski siin).
Vaigat olen jälle rohkem liigutama hakanud, kuid otseselt ratsutasin kõiki allüüre vist viimati jaanuaris. Ja platsitrenni tegin viimati oktoobris. Ning reaalne mitu korda nädalas trenn jääb vist sinna juulisse. Praegune liigutamine on ratsutamisest kaugel - mingi päev istusin tal niisama seljas ja see on ka kõik mitme kuu peale. Käime mägedes, käekõrval jooksmas ja korde.

Nüüd on normaalsed ilmad ka juba ning saan hobuseid nende nigela söögiga platsile näljutamisele viia tihedamini (yes, I'm just that cruel), kus nad ka liiguvad palju rohkem.

Vahepeal olen 18 ka saanud! Selle puhul pidi ikka mere äärde ka minema ponidega nagu mu traditsiooniks on. Umbes 3km kodunt ja tagasi, vahepeal üle maantee jooks ning saigi supeldud. Sooo grateful, et mul üks lahe klassiõde on, keda ma vajaduselt ponidega mingis ettevõtmises igati usaldada saan (to mention, et tal pole tegelikult hobustega kogemusi).

Eriti midagi lisada polegi, lahedaid pilte on küllaga tekkinud ja eks neid proovin vaikselt siia lisada. Veel, et ainult 1 kuu veel minna kodus ponidega!! Was an awesome winter!