Ma polegi maininud ja tutvustanud ühte megavinget kahe aastast täkuklutti. Ehk pildi peal pole Vaiga, vaid Rodolfo ehk Täpp/Täpi (ja ma pole mingis awkward positsioonis for the first time, yey!). Kersti andis ta mulle ülevaatuseks ette valmistada ning I've had the coolest time with this awesome boy (and look how handsome he is!). Ma muidu piltidelt enne siia kolimist alati teadsin (arvasin) millegi pärast, et mulle teine täkk (Render) meeldib rohkem, aga no can't help the feelings! Kohe algusest peale oli hästi poja. Anyway on ta üks kõige kiiremini õppivamaid hobuseid, keda kohanud, for real! Ma olen ikka päris mõndade hobustega tegelenud ja kõik on väga erinevad olnud, aga no see poni on küll väga eriliselt lahtise peaga. Isegi Vaiga poeg Agdam, kellele esimest korda selga minnes võis hundirattaid seal teha ja esimene maastik oli justkui tudula talle, ei anna täitsa võrrelda. Ehk hobune, kellega saab reaalselt mingeid treeningplaane teha. Esimesed korrad õppisime kordel käima (st sammus ainult), kolmas kord juba käekõrval jalutama ning kuues kord täiesti edukalt traavi (need trennide numbrid umbkaudsed of course). Ülevaatuse "proovis" jäi palju seisma ja ma ise olin ka suht uima ja ei suutnud ennast jälgida hästi teda lahtiselt ajades ja juhtides. Järgmine päev lasin jälle platsile lahti ja no isegi ühte korda ei jäänud kuhugi seisma või mida iganes. Ma hoidsin teda tempos ja ta juba esimesest korrast jooksis nagu A ja O ringiratast mööda platsi läbi hüppekoridori. What kind of horse is this??
Sai kole pikalt Täpist jahutud nüüd, aga no he's totally worth it. Had an honor to work with him and learned a lot!
Vaigaga oleme võtnud väga rahulikult. Peale nädal aega Taanis õel külas käimist hakkas ravi kuur pihta ja hetkel tundub tal ok olevat. Ehk ta sai täiesti inimvaba (v.a õhtusöök) nädala ainult süües ning oli pretty happy enne ka. Aga ma vägaväga ei tahtnud olla lihtsalt nii, et nüüd ma tagasi, süstal kurku 3x päevas ja hakkame töötama! Ja ma üritan sõber selle hobusega olla, really not gonna happen. Ehk oleme platsil, põllul ja metsas käekõrval tuiamas käinud. Sest tegelikult peale jalutamise ja sammutrennide me suurt teha ei tohigi kahjuks.. Samas ega nii paksu hobusega väga midagi ei teegi rohkem (and she is F A T ). Natuke on ta ka.. üle käte läinud?! Ma pole tegelikult kunagi saanud öelda, et oh seda mära (probably sest ma mitu aastat ainult oma märaga olengi tegelenud ja ei saa aru). Aga no praegu on vahel käitunud küll nagu üks tujutsev preili. Põllu peal tegin korraks harjutust väikesel ringi tagajalad risti ja esiots üle ning poni põhimõtteliselt tõmbas käest ära! Like what?! She has never done that before! Muidugi minema/lahti ta ei tõmmanud, aga korralikult viskas midagi küünla ja puki taolist ning no konkreetselt tujutses, et "E I! Mina tahan sinna minna!" Tegin harjutust edasi ja rahunes maha ning oli nagu pisike koerapoeg pärast armsalt. One weird horse.. Ta üldiselt ka üsna hajameelselt ja mind arvestamata tuli õlaga palju peale ja seisma jäädes astus peaaegu peale. Metsas samamoodi. But I can actually say that I'm also pretty happy because she expresses herself! Not in a good way, but still!
And also poni väga palju lamab koplis. Which is a good thing ehk tunneb end ilmselt ilusti turvaliselt ja rõõmsalt. Ma olen muidu teda enne siia kolimist päise päeva ajal koplis lamamas näinud vaid loetud korrad. Väga meeldiv. Pluss ta ei lase isegi suurest traktorist ennast häirida sellega. Ning muidugi on kõige suurem edusamm olnud üksinda koplis olemisega. Absoluutselt ei huvita teda! Öösel ta peabki kahjuks üksi olema, aga ma pole kunagi näinud, et tal võiks nii suva olla sellest, et teine hobune juurest viiakse. Üks kord muidugi oli suur trall ja möll kui mõned hobused kopleid vahetasid, aga no she has been an angel selle koha pealt.
Oh and it's official now! My pony is coming finally home this winter! Well.. to a summer house, but still! It's my new home now.
Kopliks on aed (pooleks tehtuna lindiga, et päris tänava äärde ka ei lähe) ja talliks 6x2,5m varjualune (isa alles hakkab ehitama) ning heinapall suures heinavõrgus söögiks. Nendele jääb umbes 20x40m ruumi talveks, aga nkn nad istuvad ainult oma söögi juures ja midagi muud ei tee seega suuremat polegi tegelikult talveks vaja. Plats tuleb aia taha põllule ca 30x40m ehk vägaväga lahe!
Ma nii naljaga pooleks üks õhtu ütlesin, et ma ei tea, viin suvilasse oma hobuse see talv (sest tõesti pole suurem asi see tallide valik ida-virus) ning Kersti oli why not? Ehk never say never igasugustele hulludele ideedele, mis kolme aasta eest naljaga räägid. Sõbraks tuleb Vaigale üks Kersti ponidest (thank you a million!!), kes niikuinii puhkusel ja hetkel tundub enamvähem plaanipärane asi olevat.
Kolme nädala pärast Mirjami seminarile ka jälle ning siis vaatab, kas toob kohe peale seda ponid koju või peab natuke edasi lükkama (oleneb, kuidas selleks ajaks seal asjad valmis saavad). Muidugi tõsiselt "hea" heinaaastaga talve valisin ise majandamiseks, aga küll hakkama saame! Hetkel koht olemas, kust seda saab ja kahe hobusega pole ehk nii hull asi.
Ma tõesti üritasin mitte väga pikka postitust teha, aga sinna see alati läheb.. Vähemalt sai ära räägitud ja proovin tihedamalt postitada. Pilte praegu kahjuks palju pole seega saate natuke vanemaid jälle. (Täpi pildid Kersti tehtud muidugi)
No comments:
Post a Comment