And we finally did it! We are safely at home!
Oktoobri viimasel päeval kohe peale minu Itaaliast öösel koju jõudmist võtsime suuna ponide poole ja tõime nad koju. (pluss polnud neid ju KAKS nädalat näinud!)
Vaigal läks treileriga vähe aega, kuid ei saaks uhkem nende üle olla! Sõidu ajal nosisid rahulikult heina ja pidasid end superhästi üleval. Kodus oli Aleks natuke rohkem shokis, s.t oli rahulik, kuid ei hakanud kohe sööma ja ei osanud midagi teha. Aga väga lühikest aega.
Ma olen reaalselt niii uhke nende üle, et ei jätku sõnu! Ma ei jõuagi ilmselt mitte kunagi lõpuks ära imestada, mis imeloomad need hobused on. Kuidas on võimalik nii rahulikult võtta kõike, harjuda, istuda teisel pool aeda olevate kanade seltsis, taluda koerte haukumist, võõraste inimeste hääli ning üldiselt täiesti teistsugust ja uut kohta - no words!
Teise päeva õhtuks on nad nüüd ikka veel best ponies olnud. Vaiga jättis õhtu- ja hommikusööki üsna palju järgi ja natuke muretsesin päeval selle pärast, kuid nüüd juba kõik enamvähem tiptop. Söövad heina ka ja öösel olid maja seestpoolt ka uudistamas käinud.
See pilt ja seik on ka väärt kirja panemist. Ehk kui lakke saab üks poni mu tuju tõsta. Nad ikka üsna pelgavad oma varjumajja veel sisse minna, aga tagumiku sügamiseks on Vaiga nõus ka tulest läbi minema. Ilma ühegi tagamõtteta jäin teda siis sügama ukse ette ning iga kord kui peatun, hakkab mu poole tagurdama. Nii kaua ma siis sügasin "vahepeatustega" kuni ta ennast täiesti sisse oli lõpuks tagurdanud. Tore, soe, valge, hein ees ja mina sügan - mis elul viga! Igaljuhul oli nalja nabani kuidas ta ikka kratsimise pärast oma ebakindlate taandamistega ennast ületas. Ägedaim poni!
Täna käisid õhtul puhastuses ja niisama nunnutamisel ka. Vaigaga peame harjutama koplisse üksi jäämist usinasti, sest Aleksiga isegi 5 sammu koplist eemale hakkab valmistuma läbi tulemiseks. Ei tahtnud pimedas võõras kohas riskida ka ja viisin üsna ruttu tagasi. Aga eks joonistame ja harjutame :)
No comments:
Post a Comment