Ainult natuke katkised ponid

Peaaegu kuu aega on ponid kodus olnud ning sama kaua ka blogimisel vahe jäänud. Ponidega läheb noh.. we're alive so I guess we're OK. Aga alustan headest uudistest kõigepealt.

Aleks ei köhi enam. Yay! Nüüdseks üle kahe nädala juba, awesome. Kui Kerstile nädal aega puhtana ütlesin sellest, köhis ta õhtusöögi ajal kaks korda. Like can you not..? Aga ju siis tõmbas midagi korraks kurku vms.. Hopefully..

Umbes kahe nädala eest läksid poisi tagajalad täiesti paiste. Üks õhtu puhastasin teda ja konkreetsed pakud olid all, mis päris kõhedaks võtsid. K'ga konsulteerisin ka ja ajasime sööda vahetuse kaela (kuigi lisasööt polnud vahetunud, siis ikkagi uus hein uues kohas). Määrisin linimenti ka peale ja järgmiseks hommikuks oli poole vähemaks taandunud. Jäi jälgimisele ning iga päevaga läks tunduvalt paremaks. Peale jalutamist võttis koheselt ka tagasi ning seega hoidsin teda liikumises (sammus muidugi) nii palju kui võimalik õhtuti. Umbes nädalaga oli asi korras.  Seega võib põhimõtteliselt heade uudiste alla selle panna.

Samuti ei näe ma Aleksil käiguvahet traavis. Olen proovinud kordel lasta traavi ka joosta ja isegi ebatasasel põllu pinnasel ei märganud minu silm mingit vahet. Kahjuks on need korrad alati nii hämarad õhtud juba olnud, et filmida pole õnnestunud nii, et mingit hobuse moodi asja ka pärast videolt eristuks. Ehk et K'le saata ja ise ka veel vaadata. 

Ontikal

Vaigast nii palju, et hing on tal jälle seest kadunud ja paremaks pole läinud. Pigem just vastupidiselt.. Ma olin valmis selleks, et kolimisega tuleb ilmselt jälle tagasi ta käitumine ja magu hakkab taas tema vastu töötama, aga mitte nii hullu hoo jaoks.

Ehk motivatsioon oli umbes kuu aega täielik 0. Mõlema poniga. Vaigaga käime palju jalutamas ja tahaks nii kaugele lõpuks jõuda, et päevas vähemalt 5km saab tehtud ning nädalavahetusteti poole rohkem. No ja muidugi mingid niisama päevad ka, ohjamine, võimlemine jms. Sest ma ei oska lihtsalt midagi muud hetkel teha, mis talle üleliia igav poleks (kordel sammumine iga päev? no way!) ja samas ma talle karuteenet ei teeks intensiivsemate vms trennidega.
Ehk meil on lihtsalt üks suur surnud ring: 

• Ta peab sööma 24/7
• Saab lisasöötasid mao pärast, kust tuleb veel lisakaloreid
• Kõige rohkem tohib teha sammu käekõrval 

Niiet ta peab koguaeg sööma, otsest trenni ei tohi teha ning me peame palju alla võtma. Sounds easy!

Järgmise rulli saavad ka suure võrgu sisse - vähemalt midagigi kaalukaotuse poole.  Hetkel rulli jäänuseid söövad väikestest võrkudest, mida hommikuti ja õhtuti täidan ning ei jõua ikka ära imestada, kui vähesega tegelikult saavad hakkama terve päeva peale.

kevadel Ontikal

Endiselt istun öösiti üleval ja loen maohaavanditest 24/7, mis ilmselt tekitab omakorda mulle ise juba need. FB's leidsin ka grupi Horses with Ulcers, kus elu käib koguaeg ning olen sealt palju kasulikku infot saanud. Üks kord jagan mingeid huvitavamaid artikleid ka, mille otsa sattunud olen ja proovin midagi kirja saada kokkuvõtlikumalt. Endalgi hea mingitki selgust saada, sest tegelikult on juhtumid ja hobused nii seinast seina, et ei teagi, mida lõpuks sisse sööta.


Tegelikult on mul erinevaid plaane, mida ponidega teha. Just midagi huvitavat ja koos. Aga sellest äkki järgmine kord, kui juba midagi asjalikumat kirjutan peale ühe suure halamise. Kuid vahepeal on siiski seda vaja mu blogis ilmselgelt.

damn, she's so gorgeous!

Kodus!

And we finally did it! We are safely at home!

Oktoobri viimasel päeval kohe peale minu Itaaliast öösel koju jõudmist võtsime suuna ponide poole ja tõime nad koju. (pluss polnud neid ju KAKS nädalat näinud!)
Vaigal läks treileriga vähe aega, kuid ei saaks uhkem nende üle olla! Sõidu ajal nosisid rahulikult heina ja pidasid end superhästi üleval. Kodus oli Aleks natuke rohkem shokis, s.t oli rahulik, kuid ei hakanud kohe sööma ja ei osanud midagi teha. Aga väga lühikest aega.

Ma olen reaalselt niii uhke nende üle, et ei jätku sõnu! Ma ei jõuagi ilmselt mitte kunagi lõpuks ära imestada, mis imeloomad need hobused on. Kuidas on võimalik nii rahulikult võtta kõike, harjuda, istuda teisel pool aeda olevate kanade seltsis, taluda koerte haukumist, võõraste inimeste hääli ning üldiselt täiesti teistsugust ja uut kohta - no words!

Teise päeva õhtuks on nad nüüd ikka veel best ponies olnud. Vaiga jättis õhtu- ja hommikusööki üsna palju järgi ja natuke muretsesin päeval selle pärast, kuid nüüd juba kõik enamvähem tiptop. Söövad heina ka ja öösel olid maja seestpoolt ka uudistamas käinud.

 

 See pilt ja seik on ka väärt kirja panemist. Ehk kui lakke saab üks poni mu tuju tõsta. Nad ikka üsna pelgavad oma varjumajja veel sisse minna, aga tagumiku sügamiseks on Vaiga nõus ka tulest läbi minema. Ilma ühegi tagamõtteta jäin teda siis sügama ukse ette ning iga kord kui peatun, hakkab mu poole tagurdama. Nii kaua ma siis sügasin "vahepeatustega" kuni ta ennast täiesti sisse oli lõpuks tagurdanud. Tore, soe, valge, hein ees ja mina sügan - mis elul viga! Igaljuhul oli nalja nabani kuidas ta ikka kratsimise pärast oma ebakindlate taandamistega ennast ületas. Ägedaim poni!

 Hetkel vist polegi rohkem lisada. Vaigal tekk ka nüüd seljas - ta kas on 11 aastasena suvel suuremaks kasvanud või lihtsalt tõesti NII paks, aga see on talle üsna napilt paras hetkel. Samas möödunud talv oli perfektne. Pigem ikka II variant :D
Täna käisid õhtul puhastuses ja niisama nunnutamisel ka. Vaigaga peame harjutama koplisse üksi jäämist usinasti, sest Aleksiga isegi 5 sammu koplist eemale hakkab valmistuma läbi tulemiseks. Ei tahtnud pimedas võõras kohas riskida ka ja viisin üsna ruttu tagasi. Aga eks joonistame ja harjutame :)