Ma tean, et mu viimased postitused on alati sisaldanud Täpi ülistamist, aga tahaks uuesti sellega alustada. Vähemalt positiivne. Esiteks tunnen ma siiralt kaasa neile, kellel oli võimalik see ponipoiss osta, kuid ei teinud seda siiski. Ning teiseks olen endiselt hingepõhjast tänulik kõikidele isikutele, kelle läbi minul see ost aga õnnestus.
2017 aastast natuke
Mitu suurt sündmust toimus. Esiteks sai Vaigaga jälle kliinikus käidud, kus avastasime, et sukralfaat (Venter) avaldab väga head mõju. Mingi hetk aga jäi see järgi ning ei mõjunud enam nii nagu alguses. Sellegi poolest oli isegi sügisel nö järelmõju näha. Seega sain uue lootuskiire. Tema tervisest pärast edasi.
Suve algul astus minu ja Vaiksi teekonda ka üks ütlemata vahva ruunapoiss Täpi (Rodolfo). Temast juba varasemalt juttu olnud ning endiselt arvan, et see on üks parimaid otsuseid mu elus olnud peale Vaiga ostu :) Eks sai juba kevadel seda mõtet siia ja sinna mõlgutatud ning siin ta mul akna taga nüüd on.
Mirjami seminaril oli mul väga põnev ja tore. Saime Vaigaga inspiratsiooni ja mõtteid edasi nokitsemiseks ning samuti paar ideed selle aasta sügiseks, kui mul nüüd gümnaasium läbi saab. Pluss oli Vaiga käitumine ja motivatsioon midagi teha tõesti parem kui oleksin osanud unistadagi.
Võtsin osa söötmiskoolitusest ja rautamise ning kabjatervise omast. Söötmise omaga jäin 100% rahule ning sain end palju harida. Kabja omaga mulle tundus, et mul pole piisavalt tugevat nö üldist kabjaehituse, värkimise jms põhja all, mistõttu ravirautuse variandid ja eriti veel inglise keeles jäi mulle natuke liiga suureks suutäieks. Kuid oli põnev sellegi poolest. Mul on samas tohutult kahju, et kiropraktika ja seedesüsteemi haiguste omal osaleda ei saanud.
Seekord sai ponid kolitud juba septembris tagasi koju. Võrreldes eelmise aastaga on neil 3x suurem ja varieeruv koppel ning vahepeal saime ka küla teises otsas asuva põllunurgakese, kus trenni teha.
2018 aastaks
Ma ei taha erilisi lubadusi teha ja suuri eesmärke seada. Kuid muidugi võiks taaskord Vaiga korda saada või vähemalt leida see tegur, mis tal hästi aitaks end tunda ning Täpp sadulasse saada ja põnevaid asju temaga teha. Üks suuremat sorti suveplaan on ka nendega, aga see sõltub väga paljudest teguritest ning jääb suuremas osas Vaiga tervise taha. Kuid eks näeb.
Aasta algas aga Vaigale peptizole + sukralfaat kuuajalise kuuriga. Hetkel läheb kolmas päev ning loodame parimat. Kui mingit vähimatki mõju on näha, siis on jaanuari lõpus taaskord sõit kliiniku poole kontrolli. Eks näeb ka sellega.
Täpi kasvab jõudsalt ka Vaiga asjadest välja. Ei teagi, kas lihtsalt sellest, et ta on megafluffy oma talvekarvaga või tõesti kasvab. Just on valjad ja päitsed väikeseks jäänud, aga samas tekid on endiselt kantavad. Samas silm särab, karv läigib ja tal tundub väga hea olevat praegu seega ei näe ka otsest vajadust midagi peale mineraalide talle juurde sööta. Eriti pole ka lisakilosid vaja. Nüüd läheb aina kauemaks valgemaks misõttu loodaks tihedamini temaga trenni teha. Mulle tundub, et need paar kuud lihtsalt bondimist ja üksteise tundma õppimist on TOHUTULT abiks olnud. Muidugi on selline lihtsalt tegelemine alati hea, aga ma tunnen, et NÜÜD oleme valmis edasi minema. Ning ma olen nii põnevil, mis kevad meile toob!
Kevade poole loodaks ponidega ka Ontikale maneeži sõitma minna. Eks näeb, kas Vaiga on ka valmis midagi tegema sadulas või tuleb ta ns kaasa.
Peagi hakkavad meil uuesti ka "treilerdamistrennid" ponidega kuna taaskord - I can actually see the ponies after school, not just dark creatures.
Olenevalt, kuidas rahadega on, oleks soov kevadel ka lambanahast sadulapadi osta. Just mõtlen Vaigale, kellele ikka äkki mõned korrad selga istun ja maastikul jalutamas käin vms. Ning vajadusel Täpile seda selga panna, kui ta kehakuju korraga väga palju muutuma peaks ja thorowgoodi koguaeg järgi toppida ei jõua. Sealjuures jääks ka thorowgood Täpile ning saaksin lasta selle kevadel tema järgi teha kuna usun, et see sobib talle hästi. Seega ei peaks seda ühelt hobuselt teise solgutama, kellel tegelikult üsna erinevad seljad praegu on - Vaigal nõgus, Täpil sirge.
See kevad jääb ka gümnaasiumis viimaseks ehk väga põnev, kuid samas hirmutav, mis meid ponidega sügisel ees ootab. Suve veedan kodus rahulikult, aga sügiseks on juba paar plaani olemas. Eks näeb, aga põnev igaljuhul :)
Loodan parimat ja arvan, et tuleb väga põnev aasta. Mul on head sõbrad, terve maailm ees lahti ja fantastilised hobused, kellega see teekond ette võtta seega miks ei peakski? :)
