2017 on kuidagi kätte juba jõudnud ja mina sain
Kerstilt toreda tag'i, kus küsimustele pean vastama 2016 kohta. Proovin siis selle ära teha enne kui jälle unustan ja kuu aega möödub.
Siinkohal annan järje ka edasi
Railile :) (kuigi ma tean, et tema poolt on 2016a kokkuvõte tehtud, aga ma ei tea eriti tuttavaid blogijaid).
1. Mille üle enim uhkust tunned?
Kuna 2016 oli nii kirju ja segane aasta, siis on väga raske midagi uhket otseselt välja tuua. Juba kirjutasin pika jutu sellest, kuidas ma kooli kõrvalt Ontikal töötades uurimistöö sain tehtud ja hobused ellu jäetud, aga siiski pean jääma nende õigete liistude juurde ja endiselt mainima mu poni. Ontikal oli kõige raskem, mis seni olnud ning Vaiga pidas kõik need kuud kõiksugu hobuste vahetused, purjus tallitöölised ja minu stressirohked tujud vastu. Kolides oli taaskord imeline ning oh kõik need 16h boksis üksinda söömata istumised, 3x päevas rohu saamine, kliiniku pidev külastamine, seminaril käik ning lõpetuseks koju kolimine. Kuigi see aasta oli paras katsumus nende tegudega, siis ma ei kujuta ette, kui raske see oleks olnud ilma mu imelise unicorni käitumiseta!
2. Midagi uut. Mida õppisid?
Otseselt õppimisena võib ilmselt välja tuua maohaavandid ja nendega seostuv. Sealt edasi ka rohkem hobuste söötmise kohta. Samuti õppisin.. tegutsema. Võtma asju rohkem kätte ja tegema nii nagu ma lõpuks siiski enda jaoks kõige rohkem õigeks pean. Samuti paremini planeerima ja mitte jätma asju viimasele minutile koguaeg (kooli poolne osa ei käi päris hästi siia alla veel, aga samuti edeneb! :D ).
3 .Millesse oled veidi takerdunud, mis vajab hetkel enim tööd?
Mu ratsutamine. Konkreetselt öeldes. Põhimõtteliselt 2a treenerita teevad ikka väga korralikult oma töö. Jah, need mõned korrad sain jälle teadmisi juurde, kuid võrreldes neid mõndasid 2016ga, kus sain jälgida ka teiste trenne ja väikse wake-up-calli, et mu istak on ikka vägaväga suure taandarengu teinud, siis soovin edaspidi kindlasti palju tihedamini sellele tähelepanu pöörata. Samuti on mu iseseisvad ratsatrennid väga igavad ja tühjad. Usun, et kõik ratsutajad mõistavad seda struggle't. Seega rohkem planeerida, süveneda ja tegutseda.
4. Millele kulus kõige rohkem aega?
Ma arvan, et jõuda lõpuks arusaamisele, et mu poni pole siiski ok ja käia kliinikus ära. Tagasi mõeldes ma endiselt ei saa aru, miks ma kohe ei läinud. Tahaks veel siia lisada, et väga palju aega kulus terveks saamisele, aga kuna meil pole siiani veel sellega päris korras, siis võin äkki selle 2018 alguses kirjutada (hopefully).
5. Mis on hetkel see, mille poole peamiselt püüdled?
Muidugi ma saan absoluutselt igale küsimusele vastata, et Vaiga lõpuks terveks saaks. Aga lisades veel siis, et ükskõik, kuidas tal on, saada ta vormi ja proovida mitte seda väga käest lasta. Ehk lühidalt õppida oma rasvuvat eestlast vormis ja õnnelikuna hoidma. Ning muidugi istak, ratsutamine, istak. Sest 2016 võib lugeda, et ratsutamine jäi põhimõtteliselt vahele.
6. 2016.aasta kõige olulisem hobustega seotud sündmus?
Kindlasti suve algul kliinikus käik, mis muutis kogu aastat ja novembri alguses hobuste koju toomine.
7. Üks mõte, mille võtad 2016.aastast kaasa
Ei neid mõtteid tuleb ikka rohkem kui üks :)
Usalda ennast ja oma sisetunnet. Kui sulle tundub midagi valesti (eriti seoses loomadega), siis see suht probably ongi nii. Õpi iseennast rohkem analüüsima ja ka kritiseerima. Ära kunagi arva, et sinuga ei juhtu nii. Ning simply kuula oma hobust ja usalda teda (hirmsad põõsad päriselt ka on hirmsad tema jaoks :))
8. Mõned eesmärgid 2017. aastaks
Väga väga raske on planeerida, sest mul pole aimugi, kuidas poni tervisega see aasta läheb, aga mõned saab ikka välja toodud.
- Enne suve mere äärde ponidega, eriti kuna 2016 jäi vahele (kindlasti ka sünnipäeval)
- Ponidega võõrasse talli sõitma (Vaiklasse nt)
- Võtta trenne võimalikult palju
- Külastada rohkem hobustega seotud üritusi (nt võistluseid kasvõi)
- Vaigaga üks edukas skeem
- Rohkem maastikut
- Rohkem takistusi nii platsi siseselt kui ka väliselt (täielikus sõltuvuses Vaiga tervisest)
9. Lemmik pilt
Kuigi Kersti ja Mia tegid meist poniga eluilusaid pilte, siis paneksin siia siiski ühe telefoniga klõpsatud hetke, mil ponil oli vist 2016a kõige rõõmsam päev ehk (vist) oli päev pärast kliinikut ja ta tundis end nii hästi. Mu jaoks jäävad alati suured märgid piltidele, kuidas see päev emotsionaalselt oli vaatamata pildi "ilule".
Kokkuvõtteks oli 2016 kõige katsumuste- ja teguderohkem aasta, mis veel olnud. Ühelt poolt võiks öelda the worst year ever, sest the amount of stress I had is indescribable. Kuid jällegi õppisin väga palju ning see aasta andis justkui ühe uue väga suure tõuke ja suuna. Ning muidugi sain tuttavaks kirjeldamatult lahedate inimestega nii et ootan huviga, mida see 2017 toob :)
