Kõik on tegelikult tore ja roosa

Oktoober on kuidagi juba kätte jõudnud (kuidas?) ja talli ehitus on täies hoos. 13. septembrist alates olen koolis ka korralikult käinud ja seega poni vaid reedest pühapäevani nüüd 3 nädalat näinud. Aga arvan, et kuigi igatsus tapab iga päev, siis see lahusoleks tuleb meile mõlemale mingil määral kasuks. Poni saab ka puhata, terveneda ja natuke hobuseelu niisama elada.

Tegelikult on selle kuu ajaga päris palju vaja tasa kirjutada. Esiteks käisime Mirjami seminaril taaskord. 8-12. september olime Massus ja 3 päeva ehk 9 - 11 oli tegelikult need päris seminaripäevad. Taaskord silmi avav ja õppisime palju juurde ning tundus, et poni jäi ka ilusti rahule. Mina muidugi käisin ikka veel iga 8h tagant talle ravimit manustamas ja olin muidu natuke aktiivsem seal tallis. Ka seminari ajal Vaigaga platsil olles pidin täpsel kellaajal sadulast maha hüppama ja mul oli kogu ravimi varustus platsile kaasa võetud, väike doping ja lutsern (jah, taskud olid neid täis :D ) sisse ning läks edasi. Pärast mõtlesin, et tegelikult oli vist päris ebaviisakas pidevalt käe peal kella vahtida - ma ausalt ainult selle pärast! Esimesed 2 päeva oli ta vägaväga armas ja tubli ja tõeline rõõm oli seal temaga teha. Mul oli enamuse ajast suu kõrvuni, sest she was just that perfect! Isegi, et 3h pidime järjest platsil olema ja õppima (kuigi aint seismises ja sammus harjutused), pakkus ta koguaeg mulle midagi veel ja lausa ootas, et näidata asju ja ma talt midagi veel küsiksin - väga harukordne asi selle ponilise juures. Isegi tallis oli kõik need päevad täielik kukupai ja tahtsin lihtsalt ta tasku pista ja ööbimismajja kaissu võtta (kuigi tall 2min kaugusel). Kolmandal päeval oli juba selline vana "haige" Vaiga tagasi. Eks tal oli kindlasti eelnevatel päevadel raske ka ja väike tüdimus juba peal, sest augustis sõitsime üsna harva ja seda ka vaid lühikest aega korraga. Pluss boksis oli saepuru väga peenike, mistõttu köhis päris rämedalt. Öösel rohtu viies ehmusin päris ära ja igaksjuhuks leotasin ta heina ka. Vähemalt ninnu püsis niiske koguaeg. Igaljuhul oli väga põnev ja tore ning äge ka vaadata, kes esimest aastat osalesid.

pai poiss Aleks

Koju jõudes läks tema hoopiski ühe mära ja ruunaga koos koplisse, kes talle tundmatud (mõni kord õue peal olid näinud üksteist). Aga said kohe hästi läbi ja natukese aja pärast jäi ainult märaga. Muidugi oskab ta ka korralikult sigatseda ehk koplite vahetusel ja kui teine mära nt trenni, siis tuleb hooga lindi alt läbi - no mille jaoks! Saab särtsu, aga ikkagi. Ta läheb aina julgemaks selliste asjadega kahjuks.. Ja see pole väga asi, mida saab välja treenida nii et proovin mitte liiga üle muretseda, et mu poni suure kiiksuga on (samal ajal kui 2a tagasi võis ka ühe korde taga tõmmelda, aga läbi ei proovinud isegi never ever tulla).
Ei hakka igast trennist kirjutama, mis teinud oleme nende nädalavahetustega, aga proovin võimalikult palju ja üldistavalt kirja saada. Esimesest nädalavahetusest niimoodi ei mäletagi ausalt öeldes midagi. Ainult seda, et reede õhtul pimedas kolmanda hobusega tegeledes (Vaiga-Aleks-Täpp) ei tahtnud väga platsil minema minna, sest nii väga igatsesin kõiki ponisid ja kahe päeva pärast pidin ju jälle ära minema. Aga sellised ninnunännu trennid olid.
Üleeelmine nädalavahetus (so 24-25sept) oli üks väga suur küsimärk Vaiga osas. Täkud olid platsi kõrval koplis. Reedel kordetasin ja mõtlesingi natuke traavi ka paluda, tal tundus parem ka olevat. Saba käis nagu propeller taga ja ma ei pidanud midagi palumagi, sain traavi ja galopi ja muid hüpperinge täitsa vabatahtlikult. Hmm, täitsa põnev oli. Järgmised päevad väga konkreetselt kõndis koplis eest minema ja pühap lausa jooksis! Seda poni võib kasvõi peksta ning järgmisel päeval pöörab pea ära ja natuke kõnnib eemale, aga mornis näoga laseb ikkagi päitsed pähe panna (lause esimene pool pole ausalt päris kogemustest! :D ). Seega oli päris huvitav ja naljakas mul. Laup peaaegu käisin üle kaela ka temalt, sest miks ju minna hullu poniga sadulata sõitma täkkude kõrvale. Muidu oli niikuinii vähe luuludega, aga kui teine hobune platsilt minema ka veel läks, siis talle aitas ja pani värava poole tuhatnelja 180 kraadi minema. Mul pole ausalt õrna aimugi, kuidas ma sinna selga jäin (siit lifetip: Paks ja kohev lakk võib säästa su elu!). Aga võtsin asja huumoriga ja kuidas ei saakski?
Järgmisel päeval käisime koos teise märaga maastikul. Sai natuke tukkuda teise sabas.

Eelmine nädalavahetus oli ta kõige armsam vahukoorene roosa poni üldse ehk ma surmkindel, et nad koplikaaslasega teevad mingeid aineid öösiti. Reaalse laksu all oli! Heas mõttes muidugi. Nii rahulik ja siiras ja tore. Reedel mu kutsumise peale tuli kohe koplis vastu ja väga raske oli iga kord teda sinna tagasi viia. Laup käisime taaskord koplikaaslasega maastikul, 10,5km, 2h. Sammus ainult muidugi. Muidu oli mõnus ja tore, aga karjääris lasime kõiksugustel liivast küngastel liugu, mis talle kohe õ u d s e l t meeldib ehk sai pulsi üles ja seda ülejäänud pooleteist tunniks. Mul oli siiski ülimalt tore ja sain nautida viimast ilusat jalutuskäiku seal metsas (vähemalt enne järgmist suve). Natuke tuuline oli, aga ilus värviline ja muidu mõnus. Pühap tegime nagu reedelgi miskit tilulilu platsil ning lihtsalt sulasin seal because she is just that cute and perfect! Ma võiks lihtsalt terve blogi kirjutada sellest, kui armas ta on, aga see peaks sel juhul lõputu olema because she is just that cute and perfect!

Tegelikult oli eelnev nädalavahetus ka muidu vägaväga tegus. Kolm päeva (ok, kella seitsmest õhtul reedel kohal ja pühap pool 6 õhtul minema) ja 11 trenni, reedel 3, laup ja pühap 4. And I loved every second of it! Kõik hobused olid nii kuradi toredad ja ägedad, et jääb sõnadest puudu. Kuigi tegelikult nendest 11 reaalselt sõitsin ma vaid 2 trenni. Kõik muud olid sellised lihtsalt puhastuses, metsas jalutamas, maatöö platsil jms. 

Pühapäeval sain ma ühe ägeda hobuse, Tuusaga, ka sõita! Mia hobusega siis. Hästi tore, aga selline omamoodi loom. Väga hästi näitab su vead välja and well.. I have a lot of them! Väga VÄGA pikka aega treenerita sõitmist oma natuke katkise poniga on korralikult oma töö teinud ehk ma ausalt ei tea, kuidas ma nii halvale tasemele olen langenud.. Käed elavad mingit oma elu, jalad lopendavad teises kohas, no mis iganes! (Endiselt tänulik oma ponile, et ta mind välja kannatab, love u!)
Mia andis nii hea istakutrenni ka ja pärast näitas võrdluseks pilte trenni algusest ja lõpust.. piinlik.. Aga sellest, kui istak mingil määral paika pandud, julgen isegi 2 pilti üles ka panna (Mia autor ofcooors). Käte probleemist jagu ei saanudki, aga vähemalt piltidelt nüüd nägin, mida ta täpsemalt mõtles ja saan järgmine kord proovida parandada. Ning samuti lahe, kuidas kohe mu krampis õlad ka järgi andsid. Enamikel sõidu piltidel see probleem sees mul ja koguaeg proovin õlgu lõdvestada, aga tuli lõpuks välja, et asi polnud siiski konkreetselt selles. Niinii aitäh Miale! 
Ning Tuus on ka äge ja temaga nii ilusat tööd tehtud! Of course he has flaws, but who doesn't?

tore, et üritan, aga miks ma alati mingi tomat ja twinchin?

noh, peaaegu

Tall on ka kohekohe valmis ja ponid tulevad juba järgmisel laupäeval kojuuu!! So awesome! 

Ma kunagi lisan siia postitusele veel pilte, praegu ei jaksa telefonist neid sorteerida :) 


Ja vabandan ka postituse poole teksti pärast, blogger otsustas oma elu elama hakata vahepeal ja ei taha ka suure palumise peale tagasi koju tulla.