Värskeid muljeid ja talveplaane

Mõtlesin, et peaksin oma 3-4 kuud draftis olnud postituse ka avaldama lõpuks.. Võiks palju asju selles muuta, aga las ta jääda täpselt nii nagu mu mõtted olid Eestisse tagasi jõudes. Üritan lähipäevil midagi informatiivsemat hetkesest eluolust ja möödunud aastast in general kirja panna.

Minu 3 kuud kaugel ookeani taga on läbi ja hetkesed emotsioonid on kergelt morbiidsed. Igatsen seda hobusekultuuri, kus inimesed teavad, kes on hobune, inimesed on rõõmsad ja avatud ning naudivad oma elu.
Hobusekultuurist nii palju, et ma väga hindasin seda, kui palju erinevaid alasid oli esindatud. Samuti olid kõik väga okei sellega. Võistlev takistussõitja küsib, et mis alaga tegeled ja kas western või english ning kõik on väga okei kõikide vastustega. Mis aga väikses Eesti õhkkonnas on hakanud aina rohkem häirima, et kõik treeningviisid on justkui üksteisest lahutatud, mis lahutab ka inimesi ja sulgeb neid aina rohkem omaenda maailma. Mis mulle Mirjami farmis väga meeldis oligi see, et mõni hommik sõitsid koolisõiduhobusega (and man, this was hell of a dressage horse), päeval hüppasid täisverelisega ja õhtul lassotasid veiseid quarteriga. Samas võis need kõik hobused oma aladega ära vahetada ning nad kõik said oma ülesannetega hakkama. Jah, iga tõug on aretatud just mingil põhjusel, kuid oeh, kuidas need hobused oma tööd armastasid.
See pani mind aina rohkem mõistma, kui palju hobused tegelikult tööd ja eluks vajalikku haridust vajad, et nii nende jaoks eluvõõras keskkonnas hakkama saada. Nad ei ole koerad, no neid ei saa mingil juhul maiuste ja armastusega ära osta. (ok, teen siinpuhul erandi oma poni-kutsika Täpiga :D ) Just see on asi, mis mind vaquero traditsiooni hobukäsitluse juures paelub. Pea kõik need 20 hobust, kes Mirjami juures olid, olid niivõrd haritud ja oskasid igasugusest probleemist ise välja tulla. Või vähemalt mõtlesid välja parima variandi. Ning oh kuidas nad inimesele alt üles vaatasid kui oskasid neisse vaid austusega suhtuda. See omakorda süstis minusse nii palju enesekindlust hobustega. Ma poleks kunagi uskunud, et ma lihtsalt ühe hobuse pealt teisele roniksin ilma, et ma midagi nendest eelnevalt teaksin. See on ikka tohutu distsipliin, mida hobustega ja hobustele vaja on. Distsipliin, mida aga on vaja ainult õiglaselt kasutada. Ma arvan, et see ongi üks suur viga, mida on niii kerge teha igasuguse sellise hobukäsitlusega.

Ma ei suutnud kaua aega aru saada, miks antud hobusekäsitlus nii austatud ja hinnatud on. Käsitlus, kus tundub, et hobune on okei, aga nende treenerite käes oleks tegemist justkui tegelemata olenditega. Nad aga panevad hobused olukorda, kus nad peaksid ise väljapääse mõtlema. Sealjuures ei jää aga inimene näägutama koguaeg hobusele kõrvale. Ei, on "good deal", kus küsitakse kohe vähe ning sellele järgneb action. Selleks on aga hobusele olukorras olemine ebamugavaks tegemine, millest hobune tahab välja saada. Kas ma ise tegutsen igas olukorras nii? Ei. Kas nemad tegutsevad igas olukorras nii? Ei.
Mulle meeldis väga Martin Blacki ja ühe veterinaari koostöös tehtud väike dokumentaalfilm, kus seletati elusolendi närvisüsteemi tööd ja kuidas hobune (ning üldse kõik) õpivad. See sisaldas palju stressi käsitlemist. Mis panigi mõtlema, et kas on üldse võimalik hobuseid ainult stressivabas keskkonnas ja treeningus hoida? Mina arvan, et see pole võimalik. Kui selleks on ainult trikitreening, kus hobune saab maiuseid trikkide eest, siis ei hari see tegelikult hobust põhjalikult. Ta õpib trikke, kuid ei hakka probleemolukorras mõtlema, kuidas stressirikkast olukorrast (milles ta pole kunagi varem olnud) välja tulla. Ning siit järgnevad kõiksugused probleemkäitumised, kuidas hobused nii spookyd on, sest paljudes olukordades tuleb eemaldada segavad faktorid (platsi ääres igasugu asjad vms), mitte õpetada hobusele tegeleda probleemiga.
Väike stress on alati hea hobusele, kui see on õpetlik ja sellele järgneb stressivabastus. No ei ole võimalik lõvidega samal maalapil elada ilma stressita :D

Inimeste enda ebakindlus hoiab hobuseid tagasi. Me oleme harjunud KÕIKE kontrollima. Mul oli eriti raske lasta ratsmeid lahti. I mean, mentaalselt katkise täisverelisega maastikul. Ja ma ei suutnudki seda sel päeval teha.Täpsemalt oli ainult minu käe all üks hall kuue aastane galopirajalt tulnud täisvereline. Mentaalselt ikka päris katki nagu arvata võib. Pluss oli tal sada terviseprobleemi, mida mina ikka väga palju tähele panin. Mul oli alguses ikka täielik piin saduldada hobust, kes hambaid selle peale näitab ja kuidagi olukorraga õnnelik pole. Tema probleemiks oli ka see, et antud hobuse omanikud olid ratsutamisele talle veelgi ebamugavamaks teinud rippudes ratsme otsas ja põntsudes sadulas. Tegemist oli aga EKSTREEMSELT tundliku hobusega. Iga pinge, mis sa sadulas tegid, väljendus tema kaudu koheselt. Seega töötasime alguses selle kallal, et tal oleks ratsutamine üldse mugav. Ehk ma ei pannud oma raskust esimesed nädalat sisuliselt üldse sadulasse. Mirjam kiitis mu pehmet kontakti seega sellega probleeme ei olnud. Esimesed nädalad seega keskendusin ainult ta lõdvestamisele ja meil läks super hästi iga kord. Siis aga hakkasid kõige suuremad õppetunnid, kus ma pidevalt jäin mingile tasemele temaga toppama. Näiteks kui hakkasid julgemalt sadulasse istuma ja seega temalt rohkem nõudma. Jälle läks super hästi sellega, et küsisin aina rohkem kontakti ja enda keha hoidmist jne. Siis aga läks hobune spookyks ja nagu allamäge kõik. Sain suht karmid sõnad, et ei ole võimalik ju koguaeg nii sõita. Pidin näitama, mida hobune teeb, kui ratsmed ära annan. Ühesõnaga kohutav - ainult valgus laiali, ei osanud end üldse hoida, oli täiesti sassis omadega nii füüsiliselt kui vaimselt. Tegime seega palju esi- ja tagaotsa lahutamise harjutusi ja 'ühe ratsmega sõitmist' ja see oli murdepunkt, kust ma tundsin, et olen päriselt ka hobust harinud, sest ta oli aina rohkem käsitletavam ja inimest usaldavam ka teistes olukordades ja maast. Muidugi enne igat trenni tegime ka maast alati päris palju. Kõrvade lidutamine ja lipu/steki ründamine asendus nööril lõdvestava ja märguannetele reageeriva hobusega. Saduldamisel maailma õnnetuim hobune asendus kikkis kõrvade ja koplis vastu jooksva kutsikaga. Ma olen nii ääretult tänulik sellele hobusele ja Mirjamile, kes näitasid, kui suureks abiks suudab inimene hobusele olla isegi, kui loomal on nii palju probleeme. Isiklikult toonitasin siiski iga kord hobuse omanikule, et teeksid siiski endoskoopia ja laseksid ta igatepidi üle vaadata, aga kuna not my horse, siis see oli ainus, mida teha sain. Minu kogu jutu point on lõpuks see sama stressi jutt - umbes esimene kuu aega selle hobusega oli meile VÄGA stressirohke. Nii palju õppetunde meile mõlemale, mille peale ma oleks ammu loobunud temaga. Aga kui saime sellest murdepunktist läbi, muutus absoluutselt kõik paremaks. Hobune muutus absoluutselt igas olukorras nii palju lõdvestunumaks. Isegi koplis teiste hobustega oli seda näha.
Olen nii tänulik just selle eest, et antud hobune muutis ka kardinaalselt minu ja Vaiga elu ja suhet. Kes ei tea, siis tal on aastaid olnud igasuguseid jamasid tervisega, mis võrdub õnnetu hobune nii koplis kui ka trennis. Olin pidevalt püüdnud süda kõvaks teha ja teha trenni, sest kaalu peab ju kontrolli all hoidma ja tegelikult veterinaarid andsid ikkagi rohelise tule kergeks liikumiseks. Eestisse tagasi jõudes läks poni siis kohe uuesti töösse ja mul pole kunagi Vaigaga nii lõbus olnud. Ponil koplis silm särab ja päitsetega koplisse minnes tuleb rõõmsalt ligi, mitte ei looda, et ma ei märka teda. Ta pole nende kõigi aastate jooksul kunagi ise ka nii palju ratsutamist nautinud. Teistest hobustest eemal vaba ratsmega traavi ja galoppi suvakas suunas? - no problemo :D Ma olen endiselt veendunud, et mingi kamm tal ikkagi on, suurima tõenäosusega midagi tagajalgadega, aga ta astub siiski päris julgelt ja läheb aina paremaks liikumiselt koguaeg seega ei jaksa ausalt öeldes muretseda enam hetkel.

Kole pikk jutt tuli nüüd ainult ühest asjast, aga pidin selle lõpuks kuhugi kirja saama.

Aaaa, ja Buck Brannamani seminaril sain ka lõpuks osaletud!! See oli üks kõige ägedam kogemus ja mu kauaaegne unistus sai teoks, isegi varem kui julgesin kunagi arvata! Kliinik kestis 3 päeva ja kolmandal päeval sain ka ise hobuse selga ja ratsa osaleda. Mul küll paluti palju pilte teha ja muidugi iseendale ka tore mälestus, aga paraku selle mehe iga sõna kuulamine ja tema ratsutamise jälgimine võttis kogu tähelepanu.. Iga hommik tegi enne klasse nö demo-sõidu ja kõik võttis sõnatuks.. Kuu aega hiljem umbes käisin juba Tallinn Horse Showl ja sealse koolisõidu vaatamine oli küll täielik piin ja lihtsalt piinlik selle kõrval. Milline kergus ja reaktiivsus ja keskendumine. Muidugi tõi Brannaman hästi hea näite lõpus: "A lot of people come to me and say that they wish they had a horse THAT sensitive. And I always say that no you don't. Cause you wouldn't know what to do with it." Sama kehtis ka minu puhul kui osade Mirjami enda hobustega sõitsin - Ma tõsiselt ei osanud alati midagi ette võtta kogu selle tundlikkusega. Nad olid perfektsed, kuid mul oli lihtsalt tihti nii piinlik nende loomade ees ja peal. 

Räägin lühidalt hetkesest elust ka. Esiteks armastan, armastan, armastan oma praegust elu! I have such awesome ponies, such awesome people around me everyday and the best work. Kes veel ei tea, siis võtsin Ukumäe talli pidamisega novembrist üle. Hetkel on siin 14 hobust ja tööd on.. palju :D Musklid aga kasvavad iga päev ja mulle meeldib, kui õhtul magama jäädes oled nii kartulikott, et jõuad vaevu silmadki kinni panna.
Proovin järgmises postituses rohkem rääkida hetkest elu-olust ja teistest hobustest ka :)

Kogus pilte ja mälestusi ka sekka