Failing to plan. Again.

F: Marleen Tiirik

Lubasin seekord Täpilisele ponile keskenduda kirjutades. Ta on ikka kohutavalt vahva ja siiras ja tubli ja tore, mis tähendab, et kui juba temal motivatsioon langeb, siis on see karmim kriitika, mida hobuse poolt saada võiksin..Tegelikult pole asi üldsegi nii hull, ma lihtsalt ei suuda järgida mingit jätkusuutlikku plaani.

Muidugi tuleb ta ikka rõõmsalt vastu ja kui kommi ka veel saab, siis on kogu keskendumine sinu käes. Aga ma tunnen, et ta ei ole enam niiiii püüdlik nagu alati. Positiivse poole pealt on ta oma mootori üles lõpuks leidnud. Eks platsil (ice, welcome back..) mängides ikka teeb igasuguseid trikke ja on nunnu, aga muidu pidi ikka korralikult vaeva nägema, et ta heas tempos traavis kordel hoida. Need varutuseta maatööd ja kordetamised on tohutult siinjuures aidanud. Esiteks, pean ise end 100% keskendumas hoidma ja olen saanud tema erinevaid külgi rohkem tundma õppida. Teiseks, üksi minust eemal olles, kuid siiski mind jälgides, on see andnud talle enesekindlust ja seda ruumi, et ei pea päris mul nagu sabarakk küljes istuma kui miskit toredat teeme (ning kiitus ei hõlma alati teda mingi.. all over me..). Sealjuures on nii tore ka temaga nüüd maastikul jalutamas käia (it has always been fun ofc). Hirmsa asja juures muidugi toetan rohkem, aga kui palun tal ikkagi end kokku võtta ja nö üksi tegeleda sellega vahepeal, siis he tries his heart out and is such a brave guy! (No how can you not love him?!)
See energia üles leidmine andis ilusti tunda ka ratsutades. Arvatavasti saatis K mingeid vaimseid signaale Täpile, et me lõpuks traavitama ka hakkaksime ja poni otsustaski ilmselt, et mis seal ikka. Minu jaoks oli iga edasipürgiv liigutus kullast ja seega tegin vist karuteene sellega, et tal mitu korda lubasingi traavi minna, sest nüüd õpime tagasi tulemist jälle :D See oli ka probably kõige suurem motivatsioonilangus meile mõlemale, sest pidevalt tekkisid lahkhelid (ilmselgelt ei kakelnud me otseselt ratsme otsas vms), millest me kohe välja ei pusinud. Seega otsustasin korraks uuesti kordele temaga minna. Isa panin teise otsa ja poni pani ühe trenniga jälle kõik õpitud asjad peas klappima ning see oli tõesti niiii tore päev. Täpi oli ka peale trenni hoopis rõõmsamas tujus ja hopefully saame üle asjadest. 

Seega olin vahepeal üsna kurb ja nõme oli niimoodi alt vedada hobust kui ta on iga sekund igas olukorras ja tegevuses niii püüdlik (no isegi boksiukse parandamisel on igati nõus kaasa aitama) ja ma ei suuda talle öelda, mida ma tahan.. Igas negatiivses on aga alati midagi positiivset seega on samas nii tore vahelduseks nö ratsutamisprobleemiga tegeleda, mitte jälle kellegi tervise pärast masetseda.
Vahepeal hakkas ta suuliseid palju närima võrreldes sellega, et muidu ta on suust vägaväga rahulik. Aga isegi kordetades ainult krigises. Seega on 2 varianti - natuke väikseks jäänud valjad istuvad ikka väga ebamugavalt ja pigistavad või on asi hammastes. Suulistes ei usu, et asi on kui neid vahepeal vahetanud ei ole.
Esimene variant on hetkel tegelemisel ehk niikuinii olid uued valjad tellitud ja ootame neid. Teine variant on ka ootel ehk järgmine nädal vaadatakse kikud ka üle. Seega hetkel oleme suulisteta sõitnud ja asi tundub toimivat.
Teiselt poolt surub aga uue sadula ost ka aina rohkem peale, sest praegune on ikka liiga ümara paneeliga tema jaoks. Ümber ei saa ka toppida, sest Vaigale istub see väga hästi praegu ja temaga teeme tunduvalt pikemaid sõite. Aga arvatavasti kui see ost kohale jõuab, siis vaatan jälle thorowgoodi poole.

Vahepeal olin tegelikult päris tubli trennitamisel ja ponidel kilod koos dieediga lausa lendasid, aga nüüd on jälle libe ja rõve ja mingisugune kevadväsimus koos kooliga tapab. Täiesti kohutav, kuidas lihtsalt ei jaksa ega taha midagi teha, vaid suudaks ainult magada.
Täpile lisan nüüd trennikavasse rohkem maastikul jalutamast ja uudistamist ning maas painutamist. Ja muidugi ratsutamine! Üritan seega võimalikult palju ta füüsilise arenguga tegeleda, aga samas meele erksana hoida. No niii raske on ju mitte liiga palju nõuda selliselt lahedalt ponilt, aga teisalt võimalikult palju asju enne suve teha kui samas peaks ka puhkepäevi sinna vahele koguaeg viskama, et ta kõike ajus seedida saaks. Aga ma vägaväga üritan mingit plaani järgida ja vaheeesmärke seada. I suck at this. But I'll give my best.

Vist sai Täpist ka nüüd korralikult pikemalt kirjutatud lõpuks. Ma olen väga uhke enda üle, et suutsin hoida end tema ülistamisest ja taevani kiitmisest. He still deserves these compliments, but i guess it's also good to have a critical mind for a change :)

Vaigaga ka natuke kurssi viies - tal läks jälle palju halvemaks nüüd hiljuti.. Kui muidu oli mulle suureks üllatuseks, et sadulaga koplisse minnes oli isegi pigem uudishimulik ja ei pannud eriti tähelegi seda, siis nüüd pigem sammub teisele poole kui näeb. Samuti on jälle tohutult pinges ja extremely spooky (tavaline kui tal halvem). Läti proovid näitasid, et tal on endiselt veri aneemiline (nagu suvelgi) ja soovitasid umbes kuu aja pärast uue vereproovi võtta kui ta nüüd dieedil ja trenni teeb. Tema kikud saab ka järgmine nädal üle vaadatud ja vägaväga positiivne on see, et tulijateks on vetid Maaülikoolist kliinikust, kes Vaiga looga põhjalikumalt kursis ja näevad lõpuks, mida ma nende kõikide sümptomite all silmas pean kui neid seletanud olen iga kliiniku külastusel. Pluss endiselt on see ebamäärane piirkond turja-vasaku õla-vasaku kaela poolelt väga fishy minu jaoks. Samas 2 kiropraktikut-massööri ei leidnud nagu midagi. Nüüd kapju tehes ei tulnud taas mitte ühtegi üleliigset liigutust sepale ja poni jäi peaaegu tuduma. Mind hoiab aga alati positiivsena sellised veti või kliiniku külastused - at least I'm really trying and maybe THIS time we'll get closer to the answer :)

Aga üritame vaikselt trennitada ja kuhugi areneda. They are still the best ponies in the universe so it should be easier :)