Kõik teed viivad Lätti

Eesti 100

Kirjutan eraldi postituse ka praegusest seisukorrast ponidega.

3 nädalat tagasi sai Vaigaga Lätis kliinikus käidud kuna Peptizole + Sukralfaat ravimikuur oli otsa saamas ja kindlasti oli vaja kontrollis sondeerimas käia. Kuna aga Tartus hetkel see võimalus puudus ja Tallinnasse ka ei saanud, siis kiire kõne Lätti ja mõne päeva pärast olimegi teel. Täpi sai ühte suuremasse talli selleks ajaks kupatatud ning kõik tundus ok.
My pony was as superstar as always of course :) The other one also. 7h sõitu möödus Eestis lõuna poole jõudes küünte närimise ja stressamisega, sest teeolud olid öösel alla igasuguse arvestuse ja tuisuga tulid need jubedad kurvid üksteise järel väga järsku silme ette. But I have the best dad (kel on 20a rekkajuhi kogemust) so everything worked out fine. Kliinikus oli väga tore, suur ja avar ning inimesed võtsid soojalt vastu. Ära peab märkima, et poni oli end viimased 2 nädalat super hästi tundnud seega ma pigem arvasin, et magu on puhas ja kõik hästi. Joke is on you - maos oli erinevates paikades endiselt tugevamaid ja nõrgemaid ärritusi nagu tal alati olnud on, aga seekord olid neid päris palju. Seega olen aru saanud, et ilmselgelt ei saa asi olla ainult maos. Õnneks olid samal meelel ka sealsed arstid. Tehti vereproov maksanäitude vaatamiseks, sest eelmine aasta võetud näidud olid osalised suurenenud ja pandi poni rangele dieedile. Samuti anti "tungiv" roheline tuli ratsutamiseks. See tähendab tund aega sammu maastikul.Samuti jäeti ta siiski sukralfaadi peale. Tagasi minnes oli hobune 30 sekundiga peal ehk this horse never stops to amaze me :)

 

väsinud ponid peale pikka päeva

Praegu tunneb poni end "okeilt". Pole küll nii särasilmne ja rõõmus nagu ta vahepeal oli (jällegi - ei tea, millest), aga saduldamisel on enamvähem ja sõites on lausa suurepärane. Poleks elu sees uskunud, et suudan temaga rahulikult mööda küla, kus koerad hauguvad ja teepooled "õuduseid" täis, jalutada. Kuigi ta pole endiselt päris tema ise koplis olles, siis ei näe ma ka põhjust trennitamine pooleli jätta. Hetkel oleme ka vaikselt traavitama hakanud ning kogu selle uue elustiiliga kokku kilod lausa lendavad. Niiet hea seegi! Varsti vaatab hambad ja selja ka uuesti üle ja eks näeb.

Vaiga arusaam rahulikust sammumaastikust ehk tulemuseks läbivettinud hobune

Täpiga tegime eile väheke traavi ja käisime kodunt päris kaugel jalutamas (käekõrval siiski). Traav oli küll mitte minuvoliliselt, aga üleminek oli tema poolt sujuv ja pigem edasipürgiv seega lasin tal voolata. Niiet linnuke kirjas! Olen ka väga rahul, et ta hakkab aina rohkem üle saama sellest Vaiga armastusest. Ning vastupidi. Nad kasvasid alguses nii tugevalt kokku korraga, et oli võimatu poisiga ilma suurema draamata kodunt natuke kaugemale minna, sest Vaiga karjus boksis ja Täpi mul käekõrval ning kogu küla kajas nende lauluhäälest.

See külm on tohutult mitte motiveeriv, aga õnneks päikesepaiste ikka sunnib mind õue minema.  Panen seega pilte sellest kaunist loodusest, mida avastamas Vaigaga iga päev käime :)

home!

täpiline