Olen endiselt kohutav blogipidaja. Kes veel ei tea, siis tulin juuni lõpus USAsse Virginia osariiki hobustega töötama ja treenima. Kirjutasin ka postituse, kui olin umbes poolteist nädalat siin olnud, aga see jäi unarusse nagu ikka. Seega avaldan selle :)
"Olen end enamvähem siin teiselpool maakera sisse seadnud ja naudin kõike sajaga. Mitte siinset kliimat. Padupõhjamaisele inimesele, kes unistab üks kord töötamisest polaarjoonel põhjapõtradega ja Islandil hobustega, ei sobi siinne ilm kohe kuidagi. 38 kraadi sooja + tohutult suur õhuniiskus annab korraliku igapäevase saunaskäigu tunde kätte. Muidugi mainimata, et ratsaplatsil lõõmava liiva peal on asi veelgi toredam. Aga pole miskit teha, liigutused on mul lihtsalt paar kaadrit tagapool :D
Kus kohas üldse olen?
USAs Virginias Middletown'is Mirjami farmis. Siin on 18 hobust, kamp veiseid, koeri, kass ja väga palju lahedaid inimesi. Mirjamil on siin isiklikud, treeningus olevad ja üürihobused.
Kuidas tavaline päev välja näeb?
Mõned päevad tegin Mirjamiga kõike koos, et rütmi sisse elada ja asjadega end kurssi viia. Nüüd on minule jäänud hommikused tegevused, milleks on poolte hobuste sisse toomine, söötmine, jootmine jms. nipet-näpet. Siis edasi nii, kuidas igal päeval juhtub. Kas on vaja kuskil käia meil, kohe ratsutama, veiste aedasid korrastama ja ühesõnaga - kõik tööd, mida ühes farmis ette saab kujutada. Ja seda kõike endiselt antud kuumuses. Isiklikult olen juustest varvasteni enda higiga kaetud juba hommikul kella kaheksaks, kui on vähemalt 25 kraadi ja lämbe. Sealjuures on mu enda valik, millal üles ärkan - otseselt kella aja pealt pole vaja hobuste juurde hommikul joosta, aga kuna siin läheb väga kiiresti palavaks, siis proovin aina varasemaks oma ärkamist saada.
Millised on hobused siin?
Asi, mida ma tohutult armastan hobuse ja üldiselt loomade juures on see, et nad on alati nemad ise. See toob ka kõige paremini esile hobuste kasvatuse ehk inimfaktori. Sest instinktid on neil endiselt samad. Ilmselt see laseb mind ka kõige kodusemalt tunda igalpool, sest hobused kui loomad on ikka samad. Aga siinne inimfaktor - ma pole vist kunagi kohanud niiii hästi käituvaid hobuseid. Mitte kuskil, mitte kunagi (nii paljusid korraga - siin pole ühtegi kommeteta hobust). Kuigi ma enda omasid ikka korralikult harin viisakusega, siis ka nemad on ikka veits matsid siinsetega võrreldes :D See annab ainult motivatsiooni edasi püüelda Eestis hiljem!
Ratsutamisel ja ratsutamisel on ka ikka tohutult vahe sees. See tunnetus, mis nende hobustega on, on ikka hoopis teine."
Nüüd olen siin olnud pea 2 kuud ning muljeid on rohkesti juurde tulnud. Ma juba tean, et hakkan Eestis tihedat hobukultuuri igatsema. Isegi mitte seda kultuuri siin otseselt, aga lihtsalt seda, et kõik teavad, mis või kes on hobune ja ma pole veel kohtanud siin inimest, kelle peres keegi ei ratsutaks vms. Siin on nii palju parke, kus käiakse koeraga jalutamas, tervisejooksu tegemas ja ratsutamas. Hästi tavaline on lihtsalt nädalavahetusteti või iga paari nädala tagant panna hobused treilerisse ja sõita kuhugi, kus siis toredad tunnid sadulas veeta. Farmis, kus mina elan, käiakse tuttavate juures veistega töötamas või lihtsalt lõbutsemas, st. lassotamas. (hobused treileriga kaasas muidugi)
Ühe üürihobuse omaniku soovil käime nüüd reedeti (kolmekesi) trail ride'l kohas, kus kunagine olümpia kolmevõistleja hoiab VÄGA suurt maaala koos krossitakistustega. Tõesti väga muljetavaldav koht - muru on ilusti niidetud, palju pikki ja laiasid "sirgeid", kus pikalt galoppi või traavi lasta. Takistusi on siin samuti väga madalast tasemest väga kõrgele. Igaljuhul väga huvitav oli esimene kord (ehk täna) ning ma ei suutnud terve aeg naeratamist lõpetada.
Palavaga olen põhimõtteliselt ära harjunud. Ma olen üllatunud, kui kiiresti mu ratsutamisvõhm tagasi tuli. Pidi tulema ka muidugi, sest siinsed trennid pole 10min sammu, 20min trennitamist ja 10min sammu. Ei, alguses pea iga hobusega töötan maast natuke, siis tund aega väga korralikku trenni ning oledki küps. Ja nii 4 hobust järjest. Ka +35 kraadiga lauspäikese käes keskpäeval. Väga suureks plussiks on muidugi see, et siin pole pea üldse putukaid. Hobused kannavad küll kärbsemaske ja teistest tallidest mööda sõites olen ka näinud palju tekke, aga ausalt öeldes pole aimu ka, mille eest. Halvemal päeval on tõesti kärbseid näos ja rinnal, aga pole kuidagi võrreldev Eestiga.
Hobuseid on siin igas värvis ja konformatsioonis - appaloosad, quarterid, soojaverelised, täisverelised, peršeron - you name it. Ponisid otseselt ainult pole, kuigi enamik quartereid on Eesti mõistes ikka ponimõõdus turjalt. Samuti on hobused väga erineva tasemega - hästi tundlik hästi ratsastatud koolisõidu perspektiiv, "rope horses" (ehk kellel on veiste lassotamise haridus), off-the-track täisverelised ja erineva tasemega üürihobused.
Äkki sain selleks korraks praegu muljetatud. Ma ausalt kirjutan veel nii kaua kui siin olen. Vähemalt lisan pilte.
PS. Igatsen kohutavalt oma ponisid. Nad kolisid lõuna-eestisse loodusesse selleks ajaks elama kui siin olen ja kuigi nendega on enamvähem kõik korras (putukad teevad niinii liiga..), siis teise-kolmanda nädala lõpuks hakkas jube igatsus pihta. Ma ei kujutaks ette olla rohkem kui 1 kuu veel eemal niiet ilmselt oli hea, et ma ei saa USAs korraga rohkem kui 3 kuud viibida. Aga niinii varsti juba näen! Õnneks ma tunnen end siin väga koduselt ja pole olnud otseselt intsidente ega hetki, kus ma tahaks Vaiga juurde "põgeneda" - lihtsalt vägaväga igatsen.
Panen hiljem pilte, et see postitus jälle unarusse ei jääks.
No comments:
Post a Comment