There is no neutrality in riding: you are either actively improving your horse or actively breaking him down

Ilusate talveilmadega kaasnevad ka ilusad suusarajad ja aktiivsed suusatajad, kes on Vaiga õudusunenägu. Tegelikult kõik inimesed, kes ei liigu nagu inimene peaks, on äärmiselt kahtlased. Ja muidugi can't blame, naljakalt liikuv võõras loom on endale ka ju päris hirmus?
Ehk sai üle pooleteist aasta vist stiilselt hobuse seljast maha tuldud. Tegelikult hakkasingi hüppama maha kui korraga mäe alt võsa tagant suusatajad paistma hakkasid, aga Vaiga otsustas mu maha ronimisele natuke kiirust juurde lükata ja ise ees igaksjuhuks koju ära minna - kes teab, milleks need suusad võimelised on?! Läksime pärast aga uuesti tagasi ja kohtasime neid samu trennitajaid. Hoidsin poni liikumises ja natuke hüpeldes ja silmi punnitades saime selle hirmuga seekord hakkama. Üldiselt oli ta täna väga ärevil ja ei keskendunud absoluutselt, kuid kuna kavas oli hill work, siis läksime ikkagi mägedesse.
Kuigi ma korralikult muiates kõndisid koju poni järgi, siis olen enda peale ka korralikult pahane, et ma ta sellisesse olukorda jätsin. No ei suutnud sealt sadulast kiiremini alla hüpata või suusatajaid nähes teist teed valida..?
Ilmselt olen liiga julgeks läinud viimase kuu aja jooksul maastikul, sest Vaiga on tõeline superstaar olnud. Eile läksime hämaras jalutama ja koju jõudsime täiesti pimedas. Kuskil 45min kondasime ringi, kuid siiski pigem tuttavat ja avaramat rada pidi. Kõiksugu jubedad kõrged raiutud puude virnad tee ääres, mille peale ta varem isegi valges kiiresti sääred tegi, tundusid üsna tühised ja poni marssis vapralt mul kahe sääre vahel. Oleme ka üldiselt lihtsalt nöörijupp näpus seljas mõne tiiru õhtuti teinud and she rocks the whole world!
Paraku on ta olemus jälle pigem allamäge läinud. Ootame, et veterinaar vaataks hambad ja selja-jalad uuesti kõik üle, sest no there has to be something!! Ta küll annab vasakut esijalga hästi ja hoiab jne, kuid pigem alati venitab sellega ja üritab selle andmisest minema pääseda. Samal ajal kui teisi kõiki jalgu pakub ise. Nüüd jälle teeb sadula peale natuke nägusid ja eriti liikuda ei taha. Kuigi mulle tundub alati, et tal on peale kerget trenni-jalutamist natuke parem. No.. ei oska nagu eriti enam midagi öelda.
(See veterinaari saamine Ida-Virumaale on muidugi omaette kunst ka.. Nagu ootaks kõrbes vihmapilvi..)

Täpist ehk järgmine kord rohkem. Natuke on tal motivatsioon langenud ja üritame rohkem lõbusat teha - käime maastikul jalutamas ja kohti uudistamas. Samas on ta liikumiselt aina aktiivsem ja kasutab ise oma mootorit rohkem.

Oh kuidas tahaks juba kooli ära lõpetada ja huvitavaid asju teha. Vahepeal oli nädal aega vaheaega, mis oli täpselt see, mida ma vajasin ponide jaoks. No sellist mitu kuud järjest täielikku motivatsioonipuudust koolis polegi olnud. Mingi hetk on alati ikka paremaks läinud, aga no ei võta kuidagi vedu hetkel. Igatsen aina hobustega tegelemist, talli koristamist ja artiklite ning videote vaatamist ning lihtsalt õues aega veetmist. Aga no naaaatukene veel pingutada! :)

Jagan ka mõnda artiklit, mille kunagi salvestanud siia olin. Kindlasti oli mul kavas ka midagi juurde kirjutada kunagi, aga avaldan need siis niisama - ju siis olid huvitavad :)

http://www.thehorse.com/articles/40217/behavior-problems-in-mares-ovaries-arent-always-to-blame

http://www.thehorse.com/articles/38693/feeding-the-ulcer-prone-horse

Leidsin ka äärmiselt huvitava blogi! Väga palju mõtteid, nii uusi kui ka vanade kordamist, olen sealt saanud, kuid ei hakka neid kõiki eraldi välja tooma. Igaljuhul kindlasti lugemist väärt!
(Eriti hetkel hoiab mul mingit motivatsiooni, kui hobustega midagi välja ei tule ja ei oska nagu kuhugi liikuda)

http://www.nelipotcottage.com/

Suvi, tule juba!