Jaanuar

Avaldan oma jaanuaris kirjutatud mustandi, mis järjekordselt lõpetamata jäi, aga üle lugedes kehtib see endiselt. So enjoy!

So I actually really miss the busy life. Mulle väga meeldib, et olen sellest ajast saati, kui esimest korda suvilasse kolisin ponidega, saanud hinge natuke tõmmata ja esimest korda elus natukenegi millelegi muule kui hobustele ja tallitöödele keskenduda. Aga ma juba hakkan igatsema seda igapäevast bokside tegemist, söötmist, ajaga võidu jooksmist, 24/7 füüsilist tööd ning kell 11 õhtul tuppa jõudmist ja südaöiseid kiireid õhtusööke, et kell 6 hommikul jälle sama rutiiniga alustada :)
Sellepärast ongi tegelikult naljakas, et nüüd, kui 2 hobust vabapidamisel kodus, ei jõua ma tegeleda asjadega..? Ja Ontikal elades ja toimetades sain kuidagi imeväel isegi oma uurimistöö tehtud..
Eriti märkasin seda nüüd, jaanuaris, kui Vaiga ravikuuri endale sai ja ma jälle kellaajaliselt nii hommikul kui ka õhtul koguaeg süstaldega ringi jooksma pean. Lõpuks midagi sunnib mind ka nädalavahetustel varakult ärkama ning ei saa kooli minnes üles ärgata viimasel minutil. (yes, I've been soooo lazy) Seega olen endale nüüd ka rohkem füüsilisi tegevusi nädala sisse planeerinud ning hobustega mingi trennikava paika pannud (ma ausalt seekord järgin seda!).

“Those who make the worst use of their time are the first to complain of its brevity.” (Jean de La Bruyère)

Seega mida aeg edasi, seda rohkem olen ma kindel, et tahan peale selleaastast suve välismaal kätt proovida ja kogemusi juurde saada. I absolutely LOVE it here at home, aga ma ilmselgelt tunnen, et see pole minu nö final stop.

Ponidest nii palju, et Vaiga tõmbab endiselt motivatsiooni alla ja Täpi jälle tõstab seda suure jõuga. Ma arvan, et paremini ei saaks hetkel kokku võtta olukorda. Ühesõnaga Vga loodetavasti ülejärgmine nädal jälle kliiniku külastus kontrollimiseks ning Täpi üllatab taaskord every. single. day. Kui muidu on üldlevinud tõde niikuinii, et hobune ikka õpetab inimest jne, siis temaga see päriselt ka on nii! Ja mitte ainult filosoofilises mõttes. Aga see poni konkreetselt õpetab hoopis mulle trikke ja näitab selliseid tegevusi, millest ma pole ammu unistanud hobustega tegeledes. Vähemalt on ääretult kokkuhoidlik poni - kordetades pole ühtegi nöörijuppi vaja ning maatöö saab samuti tühjade kätega tehtud. Rääkimata tema talutamisest platsile ja tagasi jne.

Tegelikult tahtsin ka seda praegusel hetkel eriti kuuma teemat lahata - kui kaugele me tegelikult hobused nende looduslikult keskkonnast toonud oleme. Kuigi ma mõistan inimeste ülemõtlemist grupis "horses with ulcers", panevad sealsed küsimused isegi mind vahepeal pead sügama. Kui on soovitused olnud, et porgandit kindlasti mitte anda, vaid osta mingeid x-maiuseid, siis tekibki küsimus, et kust see kõik nii valesti läinud on? Kui porgandis on suhkrut keskmiselt 5% ning samas karjamaarohus võib see protsent ulatuda kohati isegi 25ni ning tuues veel võrdluseks 2 porksi päevas vs 24/7 karjamaal, siis pole vist nagu eriti küsimustki..
Arvan, et on väga hea edasiminek igasuguste müslide ebavajalikkuse rõhutamisel. Sealjuures pole ma ise ka absoluutselt puhas leht - ikka sai seda "kaalulangetamise" müslit kunagi ostetud, sest pakend ju ütleb, et sobib paksudele hobustele!? Siinkohal pean aga tõdema, et Josera omaga olin küll rahul - karv läikis nagu kuld ja silm säras. Terviseprobleemidest rääkimata. KUID on endiselt väga pikk tee veel minna, et see poleks esimene valik hobusele baassööda loomisel. Muidugi maailm on täis erandeid ja kindlasti on ka nende kõikide toodete hulgas vastavate probleemidega indiviididele olemas sobilikke ja vajalikke söötasid, kuid esimese asjana pakkuda sööda otsijale kõikvõimalikke müslisid..? (and there's a lot of them!)
Müslid ja muu ebavajalik on omaette teema, aga veel tahtsin oma mõtiskluseks mainida teemat, kus hobused ühel või teisel karjamaal seedimisega hakkama ei pruugi saada. Ning tegelikult polegi tegemist ülemõtlemisega - vabalt looduses ei jääda terveks suveks ühele lopsakale rohumaale pidama või ühest lopsaka rohuga kohast teise. Pluss see trenn, mida inimene hobusele pakub, pole tihti "päris tingimuste" trennile ligilähedanegi, kus hobused kümneid kilomeetreid päevas liikuda võivad. Siinkohal aga ei saa otseselt süüdlast otsima hakata. Mul endal tekib lihtsalt vahepeal masendus peale, et tegelikult olen ju nii võõrandanud oma ponid nendest tingimustest, millest ma unistan neile pakkuda. Aga noh.. nagu Vaiga terviselugu on mulle õpetanud - kui ei saa millegi vastu võidelda, siis proovi sellega paindlikult elada.

Seega mida saab ära teha? Või mida mina olen üritanud ära teha?
Esiteks söövad hobused küll 24/7, kuid heinavõrgust. Selle poolest on see mägine Sinimäe küll suure eeldusega, et hobustel hein all, kuid jooginõu künka üleval, siis 'hill work' on igapäevane trenn neile nii kui nii. Proovin käia nendega võimalikult palju käekõrval jalutamas mitu kilomeetrit korraga - taas tulevad mäed kasuks. Pimedal ajal ei riskinud enam minna vahepeal, aga nüüd saab jälle seda harrastama hakata. Olen neile kopli ka nii planeerinud (nii palju, kui mul siin ruumi planeerida on), et nad peavad võimalikult pika teekonna ette võtma, et teisele poole jõuda. Ning last, but not least - 50g mineraali peotäie põhuchaffiga on täiesti piisav nii kaua kuni ma ei näe vajadust millekski muuks.

Olen juba pikemat aega mõtteid siia ja sinna veeretanud nendel teemadel ning mõtlesin midagi kirja ka panna, kui blogi juba ka olemas. Ma endiselt väga tahan ka maohaavanditest midagi põhjalikku kokku kribada, aga ma pole eriti produktiivne selles osas kui nüüd väga aus olla ja mitte tühjasid vabandusi tuua.

Eks annan teada, kui järjekordne kliiniku külastus selja taga ja mis tulemused on.