Nii nii varsti!

Minu jaoks hakkab alles mõne päeva pärast tegelik suveperiood, kus hobused saab suuremasse koplisse kappama ja sööma lasta. Olen blogimisega õige tagasihoidlik olnud praegu, aga püüan asjadega mingil määral kurssi viia.

Kuu ajaga on nii palju juhtunud, et hobused käisid vahepeal Sillamäel tivolis lõbusõidul ja Olerexis kohvi ostmas. Muidugi minult luba küsimata kella kuue paiku hommikul. Ehk avastus oli suur kui hommikul ärgates ja kooli sättides polnudki hobuseid aknast vaadates tervitamas. Üks mees oli seal neid väidetavalt vapralt karjatanud mööda külateid, et vähemalt Sillamäe liikluski jälle tööle saaks hakata. Tuttav andis meile isaga otsingute ajal teada, et nad on teel Sinimäe ehk kodu poole Sillamäe poolt. Vat, kui tore! Põllul neid nähes tulid rõõmsalt vastu ja ei teinud sellist nägugi, et miskit valesti oli. Igaljuhul oli huvitav pulssi kiiresti üles viskav hommik. Ah ja muidugi peale tivoli trippi olid ühed tavalised postkastid ühe aia ääres tohutult hirmsad, et anna või otsad! :)
Aga hobused õnnelikud ja lõbusad ning mina kah õnnelik, et kõik hästi lõppes. Teinekordki! (not)

Vahepeal oli mul sünnipäev, mis tähendas seda, et sain ema abiga Vaigale Peptizole ravimi ostetud. 28päevane kuur pärast bussidega Tartu ja tagasi kastitäie narkotsiga sai äsja läbi ning tulemusi on justkui umbes täpselt 0. Mingid valumärgid nt harjamisel jms on mu meelest vähenenud või täitsa kadunud ja seega ei oskagi nagu midagi muud teha kui käsi laiutada ja ikkagi poni mingil määral trennis hoida, sest kevad ja must. eat. every. single. thing.

Tivoli tripi lõigus olev teinekordki pole üldse vale seal lõpus. Aleks tahab ikka maailma avastada ning on vahepeal naabri aias kolamas käinud ja kartupõllu vagusid kündnud. Iga hommik, mis ei alga aknale koputusega "su hobused on lahti" on täielik rõõm. Muidugi pole asi nii hull ja kaugele poni ei lähe, aga kas ei võiks nii paar päeva veel kannatada?! Aga eks muru on ikka rohelisem teiselpool aeda.

täiesti tavaline argipäeva lõpp

Väga millestki rääkida polegi. Muidugi võiks suure hala kirjutada jälle sellest, kui tänuväärne ma ikka olen, et ponid see talv ikka kodus olid ning kui äge on, kui koolist koju jõudes nad sul nagu kutsikad väraval vastas on ja ära minnes pressivad kaasa ennast. Ja kuidas Vaiga õhtul terassiuksest sisse vaatab ja jõllitab kuni keegi märkab, sest ilmselgelt on kommiaeg. Või kuidas vanemate külasolekul diivanil magades hommikul aknast välja vaatasin ning Aleks oma moluga vastu vahtis. Ning iga auto, kes majast mööda sõidab jääb seisma või aeglustub väga, sest what the hell! Hobused!

Igaljuhul it has been such an awesome winter. Need 7 kuud möödusid täielikult väheke liiga kiiresti ning ootan juba nii väga uuesti sügist! Muidugi ootan ka suve ja kõike, mis see endaga kaasa toob!

Suvest veel nii palju, et sain endale üürikorteri ja täitsa kohe töö ka. Ma hakkan aina tsiviliseeritumalt elama, people, awesome!

Mõni päev veel nautimist ja siis juba kolimispäev - muidugi nii enda kui ka poni(de) asjad (it would be actually quite weird if only mine or hers). Siis saate ühe ägeda uudise osaliseks ka, aga ilmselt jõuan sotsiaalmeedias sellega blogist ette :) Can't wait!