If you feel there's something wrong, you're probably right

 Avaldan oma kolme nädala vanuse mustandi, millega saab asjadega kurssi viia ning edasi kirjutada.

kliinikus

Järjekordne Maaülikooli kliiniku külastus on seljataga ning järjekordsed suured vet arved makstud, millele tuleb veel lisa. KUID selle aasta esimene, kahe aasta jooksul neljas mao sondeerimine on läinud ilmselt lõpuks asja ette, sest kolmas ravim (mis tegelikult polegi otseselt üksi raviks mõeldud) on teinud imesid! Pea kaks ja pool aastat tusane, pinges, kergesti ehmatav ja ärritunud hobune on üleöö muutunud koplis rõõmsalt vastu jalutavaks, kontakti otsivaks ja pesuboksis silma looja laskvaks poniks. Kliinikus avastasime tal seekord reaalse haavandi maos, mitte ainult ärrituse (kuigi seda oli ka) ning võttis aina rohkem käsi laiutama ja paiskas mitu küsimärki pea kohale. Kuidas on võimalik, et selline asi juhtub, kui hobune elab rõõmsalt suurel karjamaal 24/7, on viimane aasta aega ülimalt hoolikat sööda valikut, ravimite manustamist ja üldist hooldamist saanud pidades väga teravalt silmas ta magu? Eelkõige just võrdlusena tuues aasta tagust kliinikus käimist, mil olime äsja kolinud uude talli täiesti võõrasse keskkonda ning hobune oli eelmises tallis öösiti boksis ja üldiselt suhteliselt palju stressirikastes olukordades ning tal diagnoositi lihtsalt ärritus ja natuke punetust maos. Ning seekord siis ikka korralik sügavam haav, mille peale ei osanud ma midagi enam kosta.
Ultraheli olime emakale nädal varem kodus teinud, kus midagi ebanormaalset ei tuvastatud, kuid kuna ta siples palju ja oli ärevil, siis tegime peale sondeerimist kliinikus uuesti pooleldi narkotsi all, kus samuti oli kõik tiptop. Vereproove võeti ka eelmise aasta omaga võrdlemiseks, kus tuvastati maksanäidu suurenemine, mistõttu võeti uus proov ja saadeti see Saksa. Ei hakka sellest pikka juttu rääkima - ühesõnaga midagi väga drastilist pole, võiks teha täiendavad uuringud, võiks võtta proove maksast, võiks proovida ravikuuri, kuid poleks mingit kindlat lootust nendest midagi leida. Ning kuna praegu manustatav Sucralfate tundub oma tööd tegevat, ei hakka hetkel maksa torkima.

Seega nagu järeldada võib olen superõnnelik ja äärmiselt tänulik Maaülikooli kliinikule, kes minu hobuse mingite ebamääraste sümptomite kirjeldustele reageerivad ja kaasa mõtlevad ning muretsevad.

Kohe saab ravikuuri kuu aega täis ning veel ca 2 nädal
at hakkab jooksma. Vahepeal oli väike langus, kuid samas käisime just paar päeva enne seda Peipsi ääres treikuga, tuuline ja confusing ilm ning mõned muud aspektid. Ühesõnaga proovisin ta pinges oleku ja paanitsemised teiste asjade kaela veeretada. Nüüd mõni päev ma kahjuks ponisid ei näe (already missing like crazy). kuid nad on need mõned päevad täielikku puhkust ära teeninud, eriti Vaiga (sest Täpi kindlasti v

äga ootab juba tegelemist :)).

Täpiga oleme siis nüüd mitu korda külgratsmetega kordet teinud, põllul kordetanud ning viimased trennid ka sammusime sadulas. Suuliste valikuks osutusid kaheosalised oliivid, mis mulle tundusid talle rohkem meelepärased kui kolmeosalised. Teisel trennil hakkas aina kiiremini taipama säärte ja peatuse tähendust ning "kahjuks" tuli üks peatus nii hea lõpus, et pidin maha tulema ja trenni lõpetama - tõesti kurb :D

Külratsmetest sai juba esimesel korral sotti ning ma ei väsi kiitmast teda, kui kiiresti ta õpib ja asju taipab  - see on tõesti uskumatu, mis kullatüki otsa ma sattunud olen!

Vaigaga pean meelde tuletama endale, et meil on põhimõtteliselt 2a pausi ja mingeid ebamääraseid ja paanikat täis trenne olnud ning seega rahulikult võtma. Mitte, et ma midagi väga enneolematut temalt nõuaks, kuid näen, et ta motivatsioon on väga langenud  ja pean midagi ette võtma. Eelkõige pean asjad lahti võtma ja analüüsima meid hetkel, et hakata millegi kallal töötama ja pihta kuskilt. Kindlasti teen mingi põhjalikuma postituse hobustest eraldi ka, kuid proovin kokku võtta peamised probleemid, millest alustada.
- Kontakt. Vaigaga on alati kontaktiga probleeme olnud. Tähendab eelkõige mul, sest ma ei oska seda säilitada temaga.
- EI. VAATA. ALLA. !!! Rohkem pole vaja vast lisada :)
- ISTAK. Pean enda käsi jälgima, et need oma elu pidevalt elama ei läheks ning olen täitsa rahul olnud viimaste trennidega. Mitte, et istak hästi oleks, kuid tuletasin endale pidevalt meelde käsi ja proovisin parandada ühte ja teist pidi. Teine aspekt on mitte ette nõjatumine. See probleem tuleb poniga veel eriti hästi esile ja vahet on kohe näha kui end parandan. Muidugi ka jalad otseks! Oeh, enda istakut võingi vist lahkama hakata ühesõnaga, aga at least I'm trying, right..?
- Peatused ja üleminekud. Traavi üleminekuga olen täitsa rahul arvestades meid, kuid pean peatuseid rohkem ette valmistama. Samuti rajalt väljaspoolt läheb traavist sammu minek alati lappama.
- Galopiga põlema mitte minemine. Täielikult 100% mu enda süü, sest galopitõsted temaga on lihtsalt so much fun ja lasen tal ennast demonstreerida :)
- Rütm ja impulss. Sealjuures, et ma ei laseks tal esiotsa peal puhata ja tagant aktiivsust vähendada.
- Tasakaalu parandama

Nüüd tagasi lähen, siis vaatan kuidas tal on enesetunne ning mingi suurema plaani paika panema. Hetkel mõtted sammutrenne ja selliseid mini-võimlemisi rohkem, maastikul jalutamist, latitrenne ning paar hüppamist vahelduseks. Sest sealjuures peab poni väga palju maha võtma ja lihast omale kasvatama natuke.

My man

Täpiga pean ka plaane ja eesmärke rohkem seadma, kuid hetkel panen palju rõhku platsitrennidele ehk kordetamine, seljas ettevalmistused ja latte hakkan ka tutvustama rohkem. Sest sügisel koju kolides saab maastikul mägedel käia kolamas ning saab puhkust algul palju kindlasti.

Ponidega käisime ka ühel ilusal päeval Peipsi ääres lastelaagrid kämpamas. Kõige pealt pidin ainult Vaigaga minema ja poni näitama, kuid K. tuletas mulle taaskord meelde kahe hobuse omamise võlusid ning järgmisel hommikul lükkasingi ka Täpi Vaiga stressialandajaks talle kaaslaseks treilerisse. Sealjuures polnud pisike ka veel rannas käinud, mis tegi asja põnevamaks. Treileri sõit sujus hästi, kohale jõudes oli põnev ainult rohu söömine ning laagritäis lapsi ei olnud isegi kõrva liigutamist väärt. Vaiga sai laste sõidutamisega hästi hakkama, Täpi poni paitamise ja nunnutamisega ning lõpuks said mõlemad ka sulistatud ja rannamõnusid nautida. Hobused said samuti väga hästi üksteisega hakkama (mis neil üle jäi :D ) ning no.. I just can't be more proud. Olen siiani täiesti sõnatu ja armusin oma uude ponisse veel rohkem ära. Vaigat vaatasin kümne lapse keskel endiselt kõige uhkema pilguga ja lihtsalt still can't believe how lucky I am to own such awesome ponies!

 

Will try to keep you updated more often :)