Full honour

Just wanted to mention how honoured I am to have these two amazing horses in my life. That's it. Loodetavasti tuleb järgmine postitus hästi toredate piltide rohke (it's finally christmas!!) ;)

Järjekordne mase postitus

2 talve tagasi Ontikal ema ja Vaiga hellushetked :)

Tuli mõne nädala tagune postituse mustand ära kustutada, kus kirjeldasin, et Vaigal on praegu stabiilselt kaua aega olnud ilma ühegi ravimi või muu toetava asjata. Nii kui mustand salvestatud sai, muutus ilmselgelt jälle kõik üleöö. Ma ütlen ausalt, et olen väga väga väsinud sellest pea 3 aastat järjest stressamist, nutmisest ja muretseisest. Kui olen juba suhteliselt leppinud kõigega ja üritan kõigest mööda vaadata, siis järgmine allakäik Vaigal jälle murrab mu ja igasugune motivatsioon üldse midagi teha kaob. Poni sai siis seega jälle sukralfaadi peale pandud ning sellest on hetkel täpselt 0 kasu olnud - vähemalt ta mingeid heaolu märke ei näita üldse. Mõtlesin, et vähemalt boksis öösel olles sõi kogu oma heina ära ja ei närvitsenud üldse, aga täna öösel oli jälle põhimõtteliselt kõik järgi. Kui kellelgi on vähegi mingeid ideid, mida ette võtta, siis olen üks suur kõrv. Minu pärast olgu selleks kasvõi käte peal kõndimine - muud normaalsed variandid on ju suht kõik proovitud.
Kõige rohkem frustreerib mind just selliseid "ravim aitab 100%" ja suhteliselt päeva pealt jälle mõju kaob. Täpselt samasse algpunkti kus olnud oleme. Ning endiselt, et peale talve, kui ta sai teravilja sisaldavat müslit, ei saanud ainult 24/7 heinarullis istuda, käis öösiti boksis ja põhimõtteliselt iga päev trennis, oli palju stressirohkeid aegu ja just kolisime, näitas sondeerimine natuke punetust ainult. Ning peale järgmist talve, mil elas vabapidamisel heinarullis, sai seedimist ja maohaavandeid toetavat lisasööta, ei käinud üldse trennis ning iga päev oli sama rutiin, äkilised muutused puudusid ning oli just peptizole kuuri saanud, oli maos reaalne sügavam haavand. No minul pole isegi natuke enam mingeid ideid. Ultraheli 2x tehtud, vereproove võetud 2 aastat järjest võrdlemiseks ja selle suvine ka Saksamaale saadetud, 2 kiropraktikut on üle vaadanud, sadul passitud, hambad tehtud, kabjad korras, see sügis oli ka ussiproov puhas.


Sai nüüd jälle blogis end välja halada ja ausalt öeldes natuke hakkas parem küll. Mis ma ikka üksi vaikselt nutan.

Hobused käivad siis praegu öösiti boksis. Just selle detsembrikuu paugutamiste pärast. Kuigi eelmine aasta oli meil ka vägaväga rahulik siin ja aastavahetuse väliselt ise ei kuulnud ühtegi pauku, siis parem karta kui kahetseda ja las harjuvad istuma boksis. Ning hetkel on see neil väga hästi õnnestunud. Sunnib mind ka rohkem tegutsema.

Täpi on täielik mõmmi - no sellist talvekarva ikka annab kasvatada :D Aga ikka megarõvedate ilmadega on tema ka saanud teki selga ning Vaiga tundub, et jääbki tekiga talveks. Ei tahtnud neid üldse tegelikult tekitada, aga kui ikka mingit jäävihma sajab ja tuul puhub, siis viskan selga hommikul. Vaiga talvekarv pole Täpi omaga ka eriti võrreldav ja ta sügisel köhis ning tatti vahepeal jooksis (ilmselt oli siiski tolmusemas heinas asi otseselt). Poiss kasvab mühinal mu praegustest tekkidest välja ka - eks näeb, mis prints seal kevadeks ja järgmiseks suveks tuleb :)

Kõikidest probleemidest kõrvale vaadates on nad ikkagi megavinged ning ma ei suuda ära kirjeldada rõõmu, kui toredad nad kahekesi on. Just kahekesi! Ehk kui hästi nad läbi saavad ja kui ilusti end üleval peavad. Täps on muidugi pisike kutsikas ikka veel, kelle eest tuleb kõik lahtised asjad ära peita, sest muidu on need kindlalt mööda koplit laiali. Aga jookseb koguaeg , vastu, järgi ja "aitab" iga tegevusega mind seega annan andeks :P Vaiga on endiselt boss ning tundub, et selline korraldus sobib neile mõlemale hetkel hästi.

Leidsin ka juhuslikult väikese meenutuse, millist õiget taluelu Vaiga ca 5a tagasi elas (ta ka kuskil seal taga heinarulli sees)